HEEC Raplamaa Rattamaraton 2017

Kehv Eesti suvi jättis ka oma jälje Rapla Rattamaratoni sõidule. Puudust ei pidanud tundma mudasest pinnasest ning niigi raske rada muutus veel raskemaks. Kuidas läbisid selle katsumuse meie Tarmo ja Ahto on võimalik lugeda meeste kokkuvõttest.

Tarmo:

Laupäeva hommik algas halva uudisega, kell 8.00 helistas mulle minu EC maratonide jänes ja teatas et tema sellise sita ilmaga ei tule (nõme mees). Läksime siis Krusaga kahekesi. Raplamaa maraton ei ole mulle kunagi kerge olnud, see maraton on mu alati murdnud ja nii läks ka seekord.

Valetasin endale, et kuni Keavani hoian ennast tagasi, ja siis……. Täitsa loll, start käis ära ja kohe panema. Ca 10 km käis võitlus targa ja lolli mina vahel, loll võitis ja panin aga täiega edasi. Paluküla tõusudel käis tark rattur endast korra veel märku andmas, aga kes teda kuulda siis võttis, tunne oli hea, kütsin aga edasi.

Targale minale oleks ka see seltskond kellega liikusin (Elling, Poopuu, Raja, Saarnits, Pesor) märku andnud, et võta veidi hoogu tagasi, need on teise liiga mehed, aga ei, loll arvas, et ta on ka nüüd kõva sõidumees. Tõehetk saabus ca 40.km, kui tundus korraga, et pidurid on peal ja rehvid tühjad ning kogu punt pani minema, jäin oma lolli minaga kruusale üksi.

 

Esimestel Keava singlitel üritasin oma jõuvarud kokku koguda ning veidi taastuda ennem Keava tõuse, enam-vähem isegi töötas, kuid mitte kauaks. Tulid krambid ja mõlemasse reide korraga, põrgut küll, sõita ei saanud, kõndida samuti mitte. Ühe tõusu all natuke karjusin ja poetasin pisara ning proovisin uuesti rattasõidu liigutusi teha (loomulikult käis aeg-ajalt ka tark mina parastamas), viimasel kruusalõigul taskust Mg pullot otsides oskasin ballooni taskust välja tõmmata, tuli teha üks peatus koos lisa 50 meetriga (see tundus km-na). Viimasel km hakkas veel üks kuradi sepikoda mind taga ajama, õnneks tuli ennem finiš.

Korraldajat kiidan, ilma vastu ei saa, seekord siis selline rada, võistluskeskuse valik super, supp ja pannakas väga super, õlle finišis päästis päeva. Kogun nüüd aasta jagu tarkust ja tulen proovin järgmine aasta uuesti.

 

Ahto:

Reedel oli hea puraka tunne, aga see kadus võistluspäeva hommikul aknast välja vaadates. Eelnevalt oli mõnusalt vihma kallanud ja see tähendas pori – muda – sopa-pasteedirallit! Stardikoridoris tuli vana kamraad Sergei “kilejope” Serdjuk pajatama, et kohe saame sama mõnusa sõidu nagu eelmine aasta Rakvere Maratonil.

START! Viitstart oli ainuõige otsus. Sukeldusime mudamülgaste vahele ukerdama. Tundus, et kõik teadsid kuhu olid tulnud ja kellegilt kiunu ülesse ei visanud. Pärast alguse mülkaid oli ratas 2kg jagu raskem ja kandvamale pinnasele jõudes tuli veidi hüpelda, et üleliigsest pasast vabaneda. Suht mõtetu tegevus, sest üsna varsti oli seis jälle sama.

Kuni Paluküla mägedeni on kõik ähmane. Samas meenub mõttekäik, et “kle ma polegi veel ühtegi “major” maokat vmt pannud” teades, et soparallid ei ole mulle kunagi sobinud. Paluküla mäed läksid üllatavalt lihtsalt, tagasi ei hoidnud ja panema ka ei läinud. Värskelt on meeles eelmine aasta kui olin tänu vigatusele jootja rollis.

Need mollid mis Keava mägedest välja tulid olid vääääga viltused ja koomased. Kõik oli kena ja siis saabus esimene raske hetk. Tuulepoiss ei olnud ka papist ja kühveldas korralikult vunki peale nii, et risu lendas. Nokkisin üksi edasi Keava mägede ootuses.

Üks hetk pani Serdjuk käe seljale. Kui tavaliselt olen stardis näinud ainult Sergei selga ja tema välkuvat punast kilejopet, siis seekord sain aru, et liigun vist enam-vähem tempos. Haakisin talle sappa ja hakkasime koos Keava poole rühkima. Vahepeal tekkis täitsa arvestatav punt kus keerati tempot juurde. Sai isegi ees tööd tehtud ja lollilt end kulutatud.

Keava! Ojee need ülesse – alla singlid on ägedad. Ühe järsema nuki keskel jalastus üks rohelise – kollasega vormis sell kelle taha takerdusin. Sergei sai vahe sisse ja järgi ma enam ei jõudnudki. Kui Keavas teisele poole teed läksime, saabus teine – nüüd juba väga raske hetk. Jalas vasardas krambi alge ja energia hakkas otsa saama. Söömine -joomine ei aidanud. Lõpuni oli veel hottidoo minna.

Selg ees tuli järjest kustunud tüüpe vastu. Itaalia särgiga Marek Lemsalu vaevu liikus. Kui Keavas teist korda üle asfalti läksime, oli juba täitsa agoonia, et kaua see tramburai veel kestab? Lõpuni enam palju polnud ja võis vaikselt viimaseid kilomeetreid lugema hakata. Kahjuks nii ilus see ei olnud. Viimane 1km tundus nagu 3km.

Auto rööpad olid vett ja muda täis ning keskelt, kus võiks saada sõita oli juba nii ära sõidetud, et selle peal rehv lihtsalt ei püsinud. Olles täitsa kaput, jalg kangis jne, sattus just selle kohapeal olema fotograaf Agnes Pajur. Ratas läks muidugi just siis näpuvahelt ja kuidagi tagasi ka enam ei saanud. Nagu Lible pool purjakil libedal jääl. Vabandused Agnese ees minu suupruugi pärast. Kahjuks tuli sealt kogu neljatäheliste leksikon. Loodetavasti Agnes ei filminud seda traali-vaalit pealt?

Üle joone tulles kallasin sirgelt esimese etteantud pudeli sirgelt sisse. Vaikselt hakkas elu sisse tagasi tulema…

Lõpetuseks. Võimalik, et see tundub mulle, aga ei ole vahet kas on kuiv või märg, raske on see rada alati.

Orgunn ja rada oli 5+ ja lisapunktid lähevad supiköögile.

Kohe sopa sisse mürama ei läheks, aga tundub, et sel aastal hakkab see vaikselt normiks kujunema.

Max kiirus oli 40,7

 

TULEMUSED:

1.Peeter Pruus

61. Tarmo Ennok

66. Janek Maidla

72. Taikki Tillemann

73. Janek Leer

81. Kaido Kriisa

109. Raino Einroos

115. Bruno Tamm

222. Ahto Kruusmann

235. Ergo Jair

245. Anti Kauk

 

PILDID (Agnes Pajur)

PILDID (Siim Saksing)

Comments are closed.