Haanja100 MTB 2017

Tänavuse Haanja100 maratoni raames selgitati välja ka Eesti meistrid. See meelitas kohale suurema hulga rahvast, kellel veel salved täis. Nagu öeldakse, seltsis segasem.

Raino:

Hooaja plaanis oli H100km seatud kõige tähtsamale kohale. Seega ‘panna minema või minna panema’ küsimust polnud – muidugi panema.

Ettevalmistused olid kõik tehtud ja kett ka õlitatud. Kaks kaussi pudru hommikul Kubija hotellis rohke moosiga läks kütuseks ja edasi oli vaid mure riietusega. 8 ühikut soojakraade hommikul oli selline kahtlane minu jaoks, ei soe ega külm. Erinevad kihid ja kreem said õnneks sobivalt doseeritud, sõidu ajal hakkas vaid märjaks saanud varvastel jahe.

Kõik klubi liikmed on meil sellest aastast EJL litsentsiga ja seega panime kõik viis julget ennast ka EMV arvestusse kirja. Boonuseks rahulikum 0 stardikoridor kõvade tegijate pundi ees. Alguse kilomeetritel pidin vaid kurvalt vaatama kuidas Bruno selg kaugusesse kaob koos juhtgrupiga. Jäime Rauliga järgmistes puntides tegutsema. Ahtot ja Janekit ei paistnud.

Esimene väike külakuhi tekitati natuke peale 3 km täitumist, aga tundus, et kõik said siiski kiirelt rattale tagasi. Edasi nägingi veel vaid ühte kukkumist. Mudaoja ületavale purdele sõideti just minu ees liiga hoogsalt peale ja nippel koos sukeldumisega olid kohal. Jälle toimus kõik õnneks pehmelt. Pilt oleks saanud vähemalt sama hea kui Otepää sukeldumistelt.

Endal kulges sõit tõusvas joones, kohad vaikselt paranesid. Eriti hea enesetunne tuli peale ca kolme tunni täitumist. Vahepeal oli ka Bruno hoogu maha võtnud ja käeulatusse saanud, natuke rääkisime, aga kaasa ta ei haakinud.

Pudrukaloreid tundus olevat nii piisavalt, et tankimispunktide järgi vajadust ei tundnudki. Kolmandasse TP-sse olin saatnud ette paar joogipudelit, nendest haarasin ühe kaasa. See oli ka ainuke TP-peatus.

Tehnikamuresid ei tulnud, korra keti põrutasin maha vaid. Pedaalid kogusid pori ja peale jooksukaid oli vahel kopsimist ja näkerdamist natuke vaja enne klõpsu. Kummiparandajaid samas oli rajal mitmeid näha.

Kolmes kohas rajal oleks võinud nool või lint rohkem olla. Pidin lausa seisma jääma ja kaaluma kulgemisvariantide vahel. Küllap minu protsessori taktsageduse probleem.

Kokkuvõttes väga rahul – ei kukkunud ja tulemus korralik. Tänud Ivarile ja kompaniile! Kui 2018 miilisõitu pakutaks, siis natuke kahtleks, aga kilomeetrile võiks juba kirja panna.

Juumoripunkt – kõigis tiimi/jootmise aladel oli kohal üks konkreetne härra, kellel oli alati ka suits ees. Esimesed paar korda sattusin ettevaatamatult suitsurünnaku keskmesse, edasi hakkasin targu sõidukaart sisse tegema. Ivarile – lisaks ’do not litter’ siltidele ka ‘non-smoking area‘ teha?

 

Ahto:

Pastaparty käis sajaga kui me Maidlaga Kubija puhvetisse astusime. Kaugelt kandi mehed e.Jussinenid olid juba ammu kohal ja timmisid asja isuga. Muidu oli Kubija kuidagi rahulik mis mõjus uinutavalt. Õhtul tegime Raino ja Janekiga kiire välkkoosoleku, et kes läheb paneme ja kes paneb minema. Mul sirises 6h plaan peas.

Kõik oli kena kuni saabus hommik. Pudru sisse ei lähe. Selle aasta esimene tõsine mandrossimine võis alata.

Ilm oli pilves, kraadiklaas näitas +7 ja tuult suht olematu. Kindel oli ka see, et rada ei tolma. Karta oli ja loota sai, et kuiva jalaga me koju tagasi ka ei saa. Smuugeldasime end oma klubi gängiga numbrid seljapeal esimesse koridori ja nuusutasime soojenduskreemi lehka. Samal ajal kutsuti stardijoone ette kõik ässad. Päris võimas fiiling. Kõlama hakkas AC/DC ja GO-GO-GO!

Kohe hakati niimodi sikutama, et ma kategoorilislt keeldusin selle jamaga kaasa minemast. Plaan oli sõita algusest lõpuni ühtlaselt ilma tõmblemiseta.  Esimesed 20km läksid sisse elamiseks. Olin just uue sadula peale pannud ja tutikad kingad jalgad toppinud. Kuna valik oli suht täppisteadusena tehtud, siis õnneks kõik toimis imetabaselt. Kuna rajal toimus koguaeg midagi, siis on suht keeruline kõike meenutada eriti veel kronoloogilises järjekorras.

Esimene asi mis pakkus mõtteainet olid Angry Birdsi tegelaskujude motivatsiooni siltidele lisamine. Kõik on nunnu, aga olles käinud värskelt autoriõiguse seminaril, siis tekkis kohe küsimus kas need tegelased ikka tohivad siin plakatitel olla? “Ära ole siga ära prügista” kõrval lendava sea moll :) Vaatamata sellele oli metsa visatud väga palju geelipakke. Selline prügi kogus tegi meele mõrudaks. Pane või kaamerad igalepoole välja, et raiped kätte saada.

Tõeline pärl saabus Kütiorus kus tuli serpentiini mööda ülesse ronida. Nagu Kalevipoja EC, aga pikem. Väga lahe! Edasi hakkas, aga vaikselt kohaliku kitt-muda jmt paska sisse viskama. Eriti ajas närvi see kui olid roninud kuskile künka otsa, siis alla kolistades ootas sind siksti-fifti kohe all või nurga taga mudane kraav vmt lustimise auk. Seega looda saa, et saad inertsiga edasi vurada. Veel lisasid vürtsi libedad rööpad mis teadagi mu vanad lemmikud.

Vahepal olin leidnud end Tarlapi tullest kelle tempo täpselt sobis. Kuna Tarmol oli tegemist chainsuckiga, siis liikusin edasi. Otseloomulikult suutsin end kohe varsti oma “lemmik” rööbastes küllili visata ja kõik algas taas otsast.

Enne Vällakat avastasin end Guido Salumäe seltskonnast. Vahelduva eduga liikusime koos. Miski imelik koht oli 47km. Nagu keegi oleks vajutanud “timefreeze” nuppu. Kilomeetrid ja aeg ei liikunud. Enesetunne läks järjest nirumaks. Käike pidi vahetama kahekapua kuna nii sai ühe käigu alla või ülesse vahetada. Õnneks TP3 päästis päeva kus oli suurmat sorti hängimine. Viljar Kriis ütles midagi ja ma vastasin midagi, aga mis teema oli ei mäleta. Pea oli suht sassis sel hetkel. Lisaks sain uue joogipudeli mille olin sinna ette saatnud. Pesin ratta puhtaks ja kõik toimis taas.

Kahjuks oli 5-6km pärast rastas sama pasane ja käike pidi juba kolmekaupa vahetama. Õnneks oli enekas ok ja kuskilt olin uued jalad saanud. Kõik see oli mööduv nähe ja 20km enne lõppu kui mul tekkis magneesiumi isu, siis vajutas Guido minema. Jäime kruvid.ee Alari, Püha Loomaaia Villu ja ühe Lätlasega viimast 10km pusima. Lätlasel oli hirmus soov veel lõppu teha. Kuna olin tulnud aega sõitma mis kahjuks ei õnnestunud, siis oli mul sellest suht suva.

FINITO! Ivar vabandas, et 15km enne lõppu olnud mudaauk oli traktoristi tööõnnetus. Küsisin vastu, et millisest august Sa räägid? Sel hetkel ei saanud täpselt aru kuna tundus, et neid mülkaid oli rajal rohkem kui küll ja kõik tundusid ühesugused. Edasi taarusin pilves olekus laudade juurde ning tõmbasin sirge molliga kaks 0,33-st sisse ja elutuluke hakkas taas põlema!

Õhtusel peol pandi mulle pähe idanema miilisõidu mõte. Õnneks toimub see 2019 ja sinna on piisavalt aega…

Lõpetuseks. Sõidu tehnilise poolepealt liiga palju praaki. Lisaks rööbastes püherdamisele panin mõrvari eel maoli ja alla jooksin. Ilmselgelt olen viimasel ajal liiga palju MNT seltsis aega veetnud. Veel jäi kripeldama 6h piir mida lähen kindlat veel tulevikus püüdma.

Max kiirus 50. Dist 101,79km. Tõusu 1847m.

Tänud Janek M. hea seltskonna ja transpordi eest.

Tänud H100 tiim, me kohtume veel!

 

TULEMUSED:

1.Martin Law 4:25

61. Raino Einroos 5:29

92. Bruno Tamm 5:45

106. Raul Talumaa 5:53

121. Janek Maidla 6:02

214. Ahto Kruusmann 6:45

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga