Haanja 100 2012

Haanja 100 – üritus ainult hulludele! Järjest suurema hulga ratturite hooaeg ei lõpe enam mitte Tartu Rattamaratoniga, vaid püssirohi hoitakse kuiv hoopis Haanjamaal sõidetava Põhjamaade raskeima rattaraja Haanja 100 jaoks. Kuumimad teemad enne stardipauku olid…..
* Ilm ja rajaolud. Päev päevalt andsid EMHI luurajad eesotsas Tarmo Mõttusega täppisinfot rajalt. Teada oli sentimeetri pealt veetase Jürihani orus kui ka muda koostis Massimõrvari jms mägedel. Kõik see mees mandrossis kodus, mis rehviseguga rajale minna. Kas jätta need kummid alla, mis on või mõelda aletrnatiivide peale? Ja siis loobuda sellest kõigest, kuna selgus, et peale Furious Fredide midagi muud Eestimaal ei müüdagi!
* Stardimaks. Mõned vaba turumajanduse tingimustega mitte nii kursis olevad sõnakad seltsimehed tagusid vendadest korraldajatetiimi Ivari ja Ivo maapõhja. Pead tõstis pööbli iidne eestlaslik kadedus ning pime raev ahistajate ja liigkasuvõtjate suhtes. Kas nii raske on oma kibestumisi endale hoida ja tunda hoopis rõõmu selle üle, et kellelgi läheb hästi? Või mõelda sellele, et kogu võistluse eelarvest on see vaid tühine osa, kui juurde lisada kaks ööd hotellis, 20 euro eest geele taskus, aftekal ära joodud 8 mojitot ning öötaksojuhile helde käega antud 50 eurot jotsi? Kõige krooniks on see pöörded lakke visanud teema tänaseks Zuckerbergi impeeriumi avarustest kustutatud! Nii paljude inimeste vaev on tühja läinud ja järgmistele põlvedele pole midagi õpetuseks pärandada…….


Hommikune kerge eine Ivo Põllu esituses

Rota Rong lendas seekord peale kahandatud  koosseisus. Anti, Bruno ja Ethel läksid looma välja laskma sprindirajal, samas kui Raul võttis ette mehisema 100 miilise trassi. Ja veel kuidas võttis – tasuks uskumatult kõva 6. koht absoluutarvestuses! Tehke järgi või makske kinni. Meie  arveldusarve on muidu 1122334455, kuna ilmselt väga palju järgi tegijaid ei leidu!

Etheli esinemised:
Kas ma oleks arvanud, et see on nii raske? EI!! Olen mitu aastat Sigvardi hooldetiimis sellel võistlusel olnud ja jälginud kuidas esiotsa vennad tip-top nägudega alla 5 tunniseid aegasid sõidavad. Mõtlesin, et lähen ka rajale, sõidan “ihahaa-ahahaa” 8 tunniga ära ja laekun õhtul rõõmsalt ema sünnipäevale.

Peale esimest 15 km oli selge, et mitte midagi ei lähe täna plaanide järgi – kui nõrk oled, siis on ju kõik valesti!  Riideid oli liiga palju, mäed olid kõrged, heinamaad olid pehmed ja kõik kohad tundusid mudastena. Poolel maal olin täiesti kindel, et mind võetakse kusagil maha, kuna ma ei mahu kontrollaega!

Klassikuid tsiteerides võiksin öelda, et mitu korda vaagisin mõtet: OLLA VÕI MITTE OLLA siin rajal!? Aega-ajalt olin ikka täitsa üksi seal, mööda vuhisesid vaid 100 miili sõitjad. Omakeski arutasin, et kuidas nad nii tasakesi mulle selja taha hiilivad, et ma midagi ei kuule ja sama kiiresti ja tasakesi ka silmapiiri taha kaovad? Kõige lõbusamad olid rajal soomlased, nemad naeratasid ja hõikasid midagi toredat, kaasmaalased hõikasid läheb-läheb (üks tuttav lohutas, et ära muretse, oma paarkümmend meest on veel peale sind) ja lätlased olid täiesti vait ja mornid.

Lõpp oli õnneks mõnus, sai ikka kihutada ka. Aega kulus küll terve igavik, aga kokkuvõttes olen rahul, sest ega see sõit mulle kerge olnud. Kas järgmine aasta uuesti? Miks ka mitte!  Suured, suured tänud Siimule, kellega koos raja teise poole sõitsin ja kes tõelise härrasmehena lubas mu finišisirgel ette.

PS Stardis tuli minu juurde Erik Raitviir ja uuris, et kuidas meil siis omavahel mõõduvõtmine hakkab kulgema? Silmagi pilgutamata vastasin, et mulle on antud ülesanne teda võita! Ta mühatas ja pani ajama, rohkem ma teda stardis, rajal ega söögipunktides ei näinud. Loodan, et minu lause motiveeris teda oma parimat Haanja100 tulemust sõitma 🙂

Bruno memuaarid:
Selleaastane Haanja 100 oli osalejatele mõnevõrra kulukamaks muutunud. Kohale jõudes sai selgeks selle põhjus. Võistluse korraldamise formaadis olid toimunud positiivsed muudatused. Lisaks laupäevasele pasta söömisele oli lisatud ka reedene makaroniorgia + peale võistlust Kubija Hotelli spaa.

Iga-aastane hooaja lõppvõistlus ootas vormistamist. Ootused olid suured. Kuna vormikõver polnud siiani langusmärke näidanud, otsustasin võistelda. Kamraadid Pill ja Kauk otsustasid matkama tulla! Üks neist oli isegi nii kindel oma „matkamises“, et otsustas 0,5L Jägeri vahele panna. Ütles, et kui tema tuleb 100 sisse, siis saan mina „Jäägri“! Etteruttavalt võin öelda, et sain pudeli kätte. „Matkamehed“ olid kohtadel, vastavalt 49. ja 64.

Minu sõidust rääkides oli kõik ilus, kuni 22-se kilomeetrini. Arendasin mõnusat tempot ja enesetunne oli hea. Kohati läks tempo võib-olla isegi liiale – ninast hakkas sõna otseses mõttes verd tulema. Põhjus võis olla hommikuses karges ilmas ja kõrges pulsis. Õnneks see probleem lahenes. Kuskil 20-dal kilomeetril jõudis mulle järele sõber Rein Pill, kellega koos plaanisin edasi rühkida. Sellele plaanile tõmbas kriipsu peale minu tühjenev tagarehv. Üritasin ennast vedada esimesse 24-da km TP-sse, aga rehv oli liiga tühi ja pidin tegema pumpamispeatuse enne seda. TP-s pumpasin sisse 4 atmosfääri lootes, et „piim“ paneb lekkele piiri. Aga 40-dal kilomeetril pidin tõdema, et see siiski nii ei olnud. Mis seal ikka – õhukumm sisse ja edasi. Kummiparandusel olid abiks
* enda poolt kaasa võetud vigane käsipump (ei toiminud)
* laenatud balloonpump (lasin mööda)
* laenatud teine käsipump (jäi lahjaks)
* lõpuks möödasõitva Citröeni Teami manomeetriga profipump (TIP-TOP)

Tarkusetera: „Võta rajale alati toimivad tööriistad, võidad aega ja närve!“

Selleks ajaks olid minust mööda purjetanud juba Anti Kauk, Cubbersi-Kirsa ja ProShopi-Veiko. Tahtmist täis alustasin tagantpoolt uut rünnakut lootes kätte saada ühe „matkajatest“. Tuulde kutsus Clubbersi-Kuldar, kellega koos sai natuke sõidetud peale mida läks ka temal vaja minu laenatud “lahjat teleskoop-käsipumpa“. Üsna pea sain kätte Veiko Viira ja hakkas paistma ka Kirsa selg.


Ilmselgelt ei paindu oma esimeses nooruses enam mitteolev
Bruno nii nagu nt Alina Kabajeva

Joogid oli otsakorral ja hakkasin juba ootama TP-d, mida ei tulnud ega ei tulnud. Vist sain HAAMRI. Igatahes pulss üle 140-ne ei läinud ja „mootor hakkas vahele jätma“. Joogipunktis tegin pikema peatuse ja vaatasin üllatusega, kuidas hüüdnimega „Tonn“ TP-s suitsu teeb. Panime koos Kirsaga edasi. Kuna ka tema tunnistas haamri saamist, oli meie tempo sarnane. Täis jonni ja tahtmist kerisime üles mõlemad Vällamäe tõusud – Mõõõnus!   Ma andsin endale aru, et Anti püüdmine täna on võimatu ja võtsin uue eesmärgi – ESISADA. Kahjuks ei öelnud raja kõrvalt keegi kohti. Pingutasin vapralt lõpuni ja sain finišis kätte oma Red Bull-i. Kohaks märgiti 102! Järgmine aasta loodetavasti jälle.

Tänusõnad lähevad teele: pumbameestele Mõts Olavi-le, Andres Ojasalu-le, pumbanaisele Citröen-s Marianne-le ja Ivar-le super ürituse ja korralduse eest!

Anti:
Seekordne Haanja 100 AINULT HULLUDELE pidi tulema teistmoodi. Valus haamer oli meeles 2011 aastast, kui 35 km-l mõtlesin tõsiselt, et kuidas edasi ja 60-ndal tahtsin saateautole, mida aga polnud.  Sellepärast tegime Bruno “Oma Jõmm” Tammega kihlveo pooleliitrise Jägemeistri  peale, et minul 100 hulka kohta pole.  Nõrk uni ööklubi kõrval ja miilimehe Rauli ülivarajane äratus toetasid minu ideed.

Stardis leidsin mõttekaaslasi Clubbersi Edvardi, Gunnar Bergvaldi, Aivar Lipu jt. Lubasime matkata.  Ilm oli kuiv ja hea, aga eelnevate päevade vihm oli rada korralikult kastnud. Soojendussõit jäi olematuks, alla 2 km. Stardist  minek rahulik ja niimoodi umbes 33 km, kui märkasin, et üllatavalt kergelt läheb see sõit. Seejärel sõitsime umbes 15 km koos ühe Raasiku ratturiga, kellega sai räägitud ratastest, võistlustest, rajaeelistustest, eelnevatest hooaegadest jne.  Ta oli 190cm pikk ja kasutas veel 26 tolliseid veeremeid. Minul kiire polnud, aga ….


Matkaselli tempo on näost näha

Minu  mälu mööda vaatasin spido, kui sõidetud 52 km ja olin märkamatult ja pingutusteta tal eest ära vajunud. Paar  korda olin teda järele oodanud.  Kohta loeti 96. ja otsustasin tempot tõsta ning järgnesin eessõitajatele. Kui lõpuni oli ca 30 km, ilmus  vist seljatagant ja  küllalt hoogsalt mu kõrvale fisherteami esisõitja lätlanna Dana Rozlapa. Kui ma küsisin, kas ta on naiste liider, vastas ta  et kaotab 3 min soomlannale.  Kuna ma oma tulemusest ei hoolinud, otsustasin lõunanaabrile abiks olla. Eneselegi ootamatult sekkusin naiste medaliheitlusesse. Vedasin teda ca 5 km ja ilmselt saime liidrile palju lähemale, kuid ta jäi maha.  Aga mõnede kilomeetrite järel oli ta indu täis ning taas kannul ja teatas, et  tema team (erinevalt soomlannast, kellel sõitis teami saatja ratastel) oli vaheks liidriga mõõtnud natuke üle minuti.


Anti on peale keeranud võistlusrezhiimi ning tema
hullunud pilk on suunatud vaid ees paistva Dana ahtrile

Vajutasin kruusal nagu jaksasin  ja ikka jälgisin,  et tempo talle sobiks, sest korduvalt kippus ta ikkagi tuulest maha jääma.  Vahepealsete kruusa ja taludteede lõppedes, kui lõpuni oli 10 km, olime liidrist soomlanna ja tema saatja kannul.  Ma veel ütlesin Danale, et ärgu  kiirustagu ja puhaku. Kuid ta tormas grupi esimeseks ja mõne aja pärast ilmutas väsimusemärke ja sõitis rajalt välja.  Seekord ma teda ootama ei jäänud, sest vahepealsed kiirendused  olid mind piisavalt kurnanud. Muda oli hammasrattad sedavõrd korralikult täitnud, et mul tuli veel enne lõppu ca 5-6 x kett maha.

Lõpp tuli siiski kiiresti ja enesele üllatuseks finisis 64. koht ja  vahva aeg 6h 3min 3 sek.  Kõva parandus 2011.a. 160 kohalt. Kusjuures kõigis teeninduspunktides jõin ja manustasin rosinaid, hapukurki ja banaani. Iseenest mõista sai trass läbitud eest suure hammasrattaga, sest ma kasutan FSA-d.  Ning Bruno võitis kihlveo, braavo! Tänud ja kallistus tulid Danalt, kellele koostöö olla väga abiks olnud. Eraldi tänaks ilmataati, kõiki kaaskannatajaid , Pilli kaasat Marikat jootmise eest, Brunot ning Talukat, korraldajaid eesotsas  Ivariga ja  laienenud Kubija Spad.  Üritus toimis!

Raul 100 miili:
Kaks aastat järjest  H100km sõidetud ja siis vaatasin, et nagu suht kähkuka teema. Liiga ruttu saab läbi ja tekkis kindel mõte, et teeme seekord ikka täie raha eest. Otsuse tegi lihtsamaks, et seekord  tuiskasid rajale rahvamassid ja ei olnud karta olukorda “mina ja mets ja vaikus”. Aga mis siis ikka, hommikul 5.15 ülesse, hommikukohvi, kaks saia, törts putru ja veel siis mõni piuks-puuks ja tõmbasin traksid peale.

Võrust Kubijale rattsõit pimedas oli äkiline, kuna kõik see tee äär oli vänderdavaid öölahingu vendasid täis, aga sain slaalomiga hakkama. Varakult Kubijal kohal, klõmistasin ühe külma Limpa sisse ja vaatlesin ülejäänud miilivendade toimetamist. Ise pakkisin trassile 5 kaeraküpsist  ja 1 endurosnacki (ütleme see viimane ei olnud abiks, kräp).

Stardist asfalt-kruus, nojah tulistati täiega, hoidsin ise varju. Niimoodi kulgesime suht suure pundiga kuni Munamäe tipuni, siis nagu läks hõredamaks. Sealt edasi tegelikult sõitsin lihtsalt omas tempos lõpuni. Muidugi see tempo oli väga vahelduv, aga vedas, õnneks väga sügavale miinusesse ei vaheldunud. Aijaa, tehnika poole pealt-2.25 Rocket Ron, see on tatise raja tegija.


Raul on ilmselt märganud midagi ärevakstegevat
eespool ning otsustas ennetavalt jalastuda

Tulemused:
100 km
Anti     64.
Bruno 102.
Ethel    377. (N 14.)
100 miili
Raul    6.

Brg superhea pildigalerii ja lisaks Tarmo Kala fotod.