Finlandia MTB 2017

Endise nimega CC Rota Mobilise välisvõistlus, mille uuem versioon kannab nime “Sõidame elu jooksul kõik Soome MTB maratonid läbi”, oli seekord Finlandia MTB maraton. Mida põnevat, naljakat, hirmutavat juhtus, loe juba tiimi liikmete blogidest!

 

Tarmo:

Sõit toimus kahel 36km ringil tõusumeetreid Garmini järgi ca 1200, Polari andmetel ca 1500 (usume siis Polarit).

Võistluspäeva hommik hakkas ilusti, mingeid ohumärke polnud, enesetunne oli hea, tuju samuti. Brunzi keedetud kliidega pudru lipsutaha aetud, jäime ootama oma aega. Eelmise päeva äike koos vihmaga ja hommikune vihm tegid veidi murelikuks, aga üritasime hoida optimismi. Tundus, et osadel meestel oli ka kerge mandross, sellis kummirõhu n**i ma polnud varem näinud, 4 manomeetrit + põrandapump, kõigiga mõõdeti kõigil rõhud üle ja igakord saadi erinev tulemus, lõpuks jäi vist peale näputest mis töötab alati.

11.40 hakkasime stardi poole veerema, 2 min hiljem olime kohal, tublimad tegid ca 3 km ka sooja, ise tiirutasin niisama ja vaatasin mis ratastega soomes sõidetakse (ainult eestlased olid HT-ga).

Start, Krusa vist võitis stardi ära, kätte sain ta alles 2 km. Tubli rsk. Näitas soomlastele kuidas startida tuleb. Rada keeras suht kiiresti singlitele, märjad kivid, märjad juurikad, õnneks mitte nii hullud kui arvasin. Kõik ilusti sõidetav (vähemalt esimesel ringil). Nautisin singleid täiega.

Esimese ringi lõpp, suusanõlva tõus otse ülesse, sain aru, et 34 hammaks ette oli vale otsus ja teisel ringil ma seda vist ülesse enam ei sõida. Lõputõus, rõve heinamaa, korraliku nurga all, üldse rsk ei veere (seal nägin viimast korda sõidu jooksul Maidla ja Ziili selgasid). Teise ringi alguses sain mööda kiiresti alustanud soome poikast, edsine ainult üksi, nägin ainult mõnda marjulist ja paari matkajat.

Ca 60. km oskasin ka ära eksida (100% oma viga) õnneks sain kiiresti õige teeotsa kätte. Paar km hiljem hakkas tunduma et ma vist lõpuni ei jõuagi, kuidagi väga raske hakkas. Ees nägin vilksatamas ühte punast särki, see andis jõudu edasi pingutada. Pärast golfiväljakuid sain selle BMC särgis ja rattal liikuva härra kätte ja kohe mööda. 5km lõpuni äge pasteeditõus, rõve savi plöga, üritasin sõita, aga kiskus 10m hiljem kraavi ära, jalutasin (sealt alla oleks raudselt saanud suusatada). BMC mees hakkas taga kummitama. Räme raske hakkas järsku, tõusu üles jõudes oli keegi jobu sinna sepikoja riistad jätnud ja muidugi mina pidin need nüüd üles korjama (kurat vähemalt süüa oleks ju ka võinud jätta).

Agoonia võis alata, õnneks sai jälle veidi laskuda, kummitav BMC mees sundis viimased jõuvarud kokku võtma ja edasi pingutama. Suusatõstukite alune tõus, kõik, ei jõua, isegi kõndida oli raske, kuidagi komberdasin ülesse, vahepeal kummitas BMC mees must mööda. Laskumine, silme ees virvendas, väga lootsin, et risu ei pane.

Lõputõus, lihtsalt kerisin lootusega et ümber ei kuku, siis kuulsin Anti, Ziili ja Maidla kisa, see andis veidi jõudu juurde. Kohal, aeg 5min üle 4 tunni. Ulatati medal, vesi ja banaan. Banaani ei närinud, neelasin tervelt alla, nälg oli meeletu,  Anti hea inimene võttis ratta ja pesi selle puhtaks, samal ajal kui suppi sõin (supp oli super). Õnneks oli meie mökki 2min kaugusel. Pärast ühte õlut, kuut viilu juustu, kahte sprotileiba ja mõnda kaneelisaia, tulin kuidagi elule tagasi. Kokkuvõttes oli raske, millega võrrelda Eestis, vast Saku 100, ainult et tõusude ja kividega ja veidi rohkem suusaradu. Kas läheksin tagasi ? Kindlasti, kuid mitte kohe :).

PS. Eriline tänu Porteri klubi Andrus“Konx“Kongale, ilma temata oleks see projekt võinud katki jääda, tänud.

 

Lasse:

Aasta oli 2008 kui Finlandia MTB (Nissan MTB Finlandia) maratoni esimest korda sõitsin.

Uskuge või mitte, aga siis sai seda sõidetud 26” HT ratastega (praegu tundub see lausa ulme) ja ei jäänud alistamata ükski kivi ega juurikas ja sõiduaeg oli ka kuidagi parem, kui praegu. Aga see selleks, seekord panin ennast ka kirja pikale distantsile, mis tundus loogilisena, et kui kaugele minek ei hakka mingi poolikuga (35km) jamama.

Kõik ilus, võistluse päeval päike paistis, kõik tundus, et tuleb ilus ja nauditav sõit. Aga see oli muidugi illusioon, kui su treenitus kuus ongi ca.70 km ei ole mõtet minna 70km võistlusele soome. Sest see ei ole Marimetsa, Boch Maastikusari ega Estonian CUP kus saad siledal maal oma 60km sõidetud alla 2h.

Nii siis esimene ring oli palju lubav ja panin nagu ikka esimeste järel udjama, minu ees hunnik soomlasi, 2xJanek ja Tarmo  ja kõik tunduski nii ilus, et mis seal ikka kannatan ära.

Kividel ja juurikatel avaldasin endalegi enda oskustega muljet, et äkki, äkki olengi nii osav, tugev ja võimas nagu tundus, hoidsin omadele järgi nautides Kulli BMC (laenatud ratas) ja ergo (mitte Ergo Jair) grippe.

Aga see illusioon kestis täpselt esimese ringi lõputõusu alguseni, sõidetud napilt 2h (minu lagi hetkel ongi 2h) Sealt edasi oli ainult üks suur kannatus ja enda kujutletava sõbraga pikad vestlused. Pomisedes, et mis mind sundis pikale sõidule küll minema. Pomisesin ja pomisesin endamisi edasi, kui minust möödus Kaido, kes innustas tuulde võtma. Endalegi aru andmata, et just mõtlesin kui raske mul on võtsin hetkeks Kaidole tuulde ja sinna mu viimased tikud, küünlad, viirukid, padrunid jne ära põlesid. Tühi mis tuhi, aga edasi peab minema lõpuni peab jõudma!

Mingi hetk ei tea täpselt millal,  möödus minust ka Taikki 🙁 . Tõeline sõber, kes ei oota kunagi järgi, tegelikult vist oligi parem, et ei oodanud. Ei öelnud sõnagi ja kadus nii kiiresti nagu oli mulle järgi jõudnud. Muidu oleks vist roomates lõpuni jõudnud 🙂 Muide huvitav on see, et ma olin tühi kui tühi ei kõndinud ma ühtegi tõusu peale 2 ringi “pasteedika” Selle üle mul tõesti hea meel 🙂

Lõpuni minu Garmini järgi 3,5km kui tuleb 5km teade, ajab vihaseks küll . Edasi ja siis kuulen üle tüki aja selaja tagant kedagi ja see on päästja Raino, kes mulle enne viimast tõusu juua andis, tnx.

Finish käes ja langesin nagu tühi kott murule, no oli seda nüüd vaja, aga OLI…

 

Ahajaa need mainitud ergogripid Kulli BMC’l teisel ringil kivide ja juurikatega enam kokku ei sobinud, need tegid mu tricepsid ikka ultra valusaks.

Ja veel tahan tänada Kätyt meie uut MTB jumalannat 🙂

 

Ergo:

Selle aasta välisvõistlus toimus siis kolmandat korda jälle Soomes, mis seal ikka, nii tihti seal käies  hakkab see  aktsent Seto murrakut välja va vahetama .

Programm oli meil ikka sama  klassika erinevas järjekorras- Vana Tallinn, rohkelt möla, veel rohkem  õlut ja  sauna ning  „piisavalt rattasõitu“ erineva pikkusega  marinaadis.

Ilmaga vist vedas, see mis toimus Eestis väga palju meile sinna  ei jõudnud, paar kõrvulukustavat sähvatust kuulsime, aga kuna meil enamusel on kroom-molübdeen raamid jubal  välja vahetatud, siis välgu pihtasaamis protsent oli suht olematu.

Esimene päev tegime proovisõidu raja teisest poolest, et teada saada mis ees ootab. Asi osutus tehniliseks ja märja ilmaga ohtlikuks. Anti otsustas veidi  ka ohutaset tõsta,  keeras juba väikesel saepurulangusel täiskiirusel külje maha, nii et põsed juurikaid  ning mustikaid täis. Vähemalt sai magustoidu enne teisi kätte.

Õhtul käis suur rataste lakkumine nagu ikka meil kombeks on, julgemad tegid suuremaid ümberseadistusi, kes tegi keti poole lühemaks, kes tõstis sadula kümme senti kõrgemaks jne. Ma ka tahtsin midagi teha, aga kõik oli nagu toiminud kuniks Lasse pakkus oma inspekteerimisteenust. Nojah, ega seal midagi pisikest leida polnudki, ainult suured jamad tulid välja – alustuseks vända ja hammaka neljast poldist juba  2 olid jäädavalt ära kadunud ja siis tuli välja, et ka raam hakkab pooleks minema, nimelt oli suur pragu tagaosas täitsa nähtav. Põnev, teha midagi paremaks oli hilja, loota tuli parimat ja ainult sellele , et võistlusest ei kujune triatloni moodi üritus kus pool maad tuleb juppidega finishisse joosta.

Võistluspäeval ilm ilus, ärevus sees, startijaid pikale vähe ja nii see tore agoonia algas. Läksin rahulikuma tempoga peale, teades et tuleb pikk tööpäev. Sõitsin enamuse ajast Ahtoga koos,  kord mina vedasin, kord tema. Paaril äreval korral kui väsimusest mul  suunataju kadumas oli, aitas ta jälle õige raja leida, tänud navigeerimise ees!

Teise ringi keskel  läks Ahtol kumm, andsin oma ballooni talle varuks ja jätkasin üksinda edasi lõpu poole. Raske oli see rada, vasak jalg kiskus krampi, sõin ja jõin kõike Soome kraami mida teepeal pakuti. Teadsin, et enne finishit on 2 suurt tõusu ja just see viimane tuleb võtta puhtalt ilma jalastumiseta ja kindlasti naerunäoga,  sest oli oht et kõik MMilt varem naasnud pettunud Soome  reporterid ja kaamerad võtavad linti meie valusad lõpumeetrid.

 

Ahto:

Selleaastane piiritagune klubi tripp Finlandia MTB sai juba eelmine aasta välja valitud. Eelmine aasta oli sel võistlusel peal käinud ka Eestlaste delegatsioon kellelt sai veidi maad uuritud. Jutud lubasid korraliku lustikummutit. Eelmise aasta võitja aeg oli üle 3h mis meile sobis seega lõime templi kalendrisse ära.

Nädalavahetuse ilmaennustus lubas pööraseid asju. Lendavad põdrad, koerad-kassid ja sinna juurde palju sinitriibulist + vana hea Vanakas. Viimane mõjus Talukale nii karmilt, et racedayl ta finišhisse ei jõudnudki.

Eelneval õhtul sai ka rada piilumas käidud ja see oli täitsa tip-top koos oma nilbete lõputõusudega. Kauk testis ühes allamäge kiires kurvis oma vanu konte puruks kukkuda, aga ei õnnestunud, ju pole veel nii vana…

Stardihommik sai Brunni erispets pudru sisse keeratud ja 300m kaugusel mökkist ajasime velod joonele. Leeriga timmisime end kohe esiritta. Spordidirektor kiitis veel takka, et mine-mine ja naudi oma 5sekki kuulsust 😀

Kui stardist minema littisime, siis Leer läks kohe Jussinenidele näitama, et me ei tulnud siia niisama marju korjama. Ma vaatasin seda pulli pealt kuni enamus roosasid silmapiirilt kadusid. Kui kõik paika loksus jäime Ergoga ägedat rada nautima ja Jussinenidega viisakusi vahetama.

Pikal maal oli vaja sõita kaks 36km ringi. Juba esimesel ringil tahtsime korduvalt nooli eirata ja minna võpsikusse Karhu tummist maitsma. Vahepeal tundsime leiva lõhna, siis magusamat koogi lõhna ja siis oli veel miskid aroomid metsas üleval. Äkki see oli märk, et mehed te peate midagi sööma? Igaljuhul polnud, siis veel isegi geeliisu.

Rada oli nagu Soomes ikka igat masti kive, juurikaid ja seda pikalt ülesse-alla, singlitena ja ilma. Vahepeal tagus rada nii, et GoPro kinnitused andsid lenksul järgi. Kaamerat polnud ometi aega timmima jääda vaid see läks taha taskusse ja kühveldasime edasi. Väga-väga lahe rada! Kui esimesel ringil jõudsime kolme viimase tõusu alla, siis hakkasid krambiraiped ringi laiama. Õnneks kerisin kõik teisele ringile minnes siledal maal välja. Samal ajal pani Ergo ühe Jussineniga eest plehku. Mõtlesin, et no juu siis peab nii olema.

Kõht hakkas juba korisema ja meenus üks vorstike mis jäi eelmisest õhtust lauale… Vot see vorst oleks päeva päästnud, aga tuli leppida eelviimase geeliga. Õnneks sebisin end Ergole ja Jussinenile taas sappa ja miski hetk jäime Ergoga taas omi asju pusima. Nagu dejavu, Ergo tahtis taas samades kohtades märkidest mööda panna… Ma ise parem ei olnud… Need leiva lõhnad tundusid teisel ringil juba õlle lõhnadena, koogi lõhnad olid rohkem kaneelisaiakeste lõhna moodi mis on lemmikud jne.

Kõik oli vee jeeli-jeeli ok ja miski hetk tundsin isegi, et nüüd võiks nõks peale keerata, aga just siis tegid mehised Jussineni juurikad selgeks, et neile meeldiks kui ma kogu rehvis oleva piima metsa laiali laotaks. Lasin Ergol minna ja jäin rehviga mässama. Kuna aega oli nüüd küllaga, siis regullisin kaamera ka lenksule tagasi ja jätkasin sealt kus pooleli jäi. Kahjuks end enam käima ei saanudki. Järgnevad 20km liikusin nagu hallukate käes vaevlev lepatriinu.

Kuulen selja tagant Jussinenide jutukõminat. Vaatan, aga kegagi ei ole. Veidi ajapärast uuesti sama lugu ja hääl tuleb suht selja tagant. Vaatan ja ikka pole kedagi. Nii jätkus oma paar korda veel. Lõpuks sain aru, et mudane rehv käib vastu raami ja teeb täitsa Jussineni häält. Pole nii sooda juba kaua olnud. Jäin taas timmima midagi, aga ise ka ei saanud ka aru mida täpselt timmin… loperdades liikusin edasi finishi poole.

Viimased kolm mäge olid veel jäänud. Esimene oli juba sõidetamatu mudanae liuväli. Teine läks suusatõstukite alt korraliku nurgaga. Meeletu agooniaga sain hakkama. Ja no see viimane laiba mõnitamine oli finishi tõus. Imev heinamaa… Suisalu lõugab künka otsas, et kus ma nii kaua olin, et maha ei ole lubatud tulla ja mida ma üleüldse uimerdan…. LÕPPPPPP.

Erispets tänud: Ergole ballooni eest, Brunole mõngel hommikupudru eest, Konxule bussi ja käru eest, Sussale rattapesu eest ja kõik teised ka kes kaasa aitasid/loksusid.

Kummardus ägedatele klubikaaslastele 🙂

 

Anti:

Peale ülikiiret kohalejõudmist võrreldes varasemate Imatra ja Syöte kurnavate maantee-kilomeetritega, siirdusime kogu CCRM kambaga laupäeval  rajaga tutvuma. Kui umbes 10 km oli läbitud ja nahk märg, esimesed Soomele omased kivid kännud nähtud-tehtud,  andis Lassega (endine Articu esisõitja) üleolev lobisemine tulemust: Märjal ja pehmel saepurulaskumisel kaldusin ideaalrajast väljapoole ja esiratas läks kiirusel umbes 35 km/h alt.  Kukkumine. Kiire maaühendus ja kiivritestimine, ratas maandus hiljem otsa. Õnneks keegi otsa ei sõitnud, aga riided puru, käsi rohkem ja jalg vähem verised, nägu-suu-silmad mõnusalt saepuru täis. Korralik obadus lõi uimaseks ja tegi eriti ettevaatlikuks.

Õhtune viimistlemine, tänud Raino imepasta eest, oli edukas ja põhisõidu stardiks oli enesetunne üle keskmise. Alvar sai kohe eest, aga ca 10 km läbimisel õnnestus koos ühe noore soomlasega temast enne tõusu mööduda.

Sõitsin temaga heas rütmis umbes 5 km kuni ühe minu jaoks „rockgarenini“ kus jalastusin ja tagarehvi pooltühjaks sõitsin. Jäin maha temast. Katsusin ikka vastavalt võimetele peal hoida ja laias laastus see kuni lõpuni õnnestus. Mingil hetkel  möödusin ultramehest Talukast, kes peale 1. ringi maha keeras.  Finisis oli tagarehv küll juba 1,2 bari ja ainuke väike veepudel ammu tühi. Olenemata viperustest oli lahe ilm, sõit, seltskond, enamvähem tulemus ja  isegi räme heinane lõpu-slallimäe tõus kõik väga toredad.

Kiidan mökki sauna, CCRM Teami ja Tallink Mögastari.

 

Veel pilte:

 

 

TULEMUSED:

72km

1.Kohalik soomlane

10. Janek Leer

11. Janek Maidla

14. Tarmo Ennok

15. Kaido Kriisa

17. Taikki Tillemann

22. Raino Einroos

23. Lasse Nõlvik

26. Bruno Tamm

33. Ergo Jair

42. Ahto Kruusmann

DNF. Marion Aare

DNF. Raul Talumaa

36km

1.Jälle kohalik somm

18. Anti Kauk

29. Alvar Suisalu

89. Marion Aare

 

FOTOD (Mika K)

FOTOD (Mikon)

 

Comments are closed.