EMV XCO 2012
Kui tavaliselt on EMV mägirattakrossis tavalisele karvajalale kõrvust mööda minev teema, siis see aasta suutis Sulev Lipp propagandamasina sellistel tuuridel käima lükata, et hoia vaid alt.
Leidub väheseid, kes poleks kaasa elanud VC foorumis toimunud tulihingelisele väitlusele Ülgase raja üle. Moodustusid parteid, teemasse kirjutamiseks tuli luba küsida või halvemal juhul minna ise rada sõitma. Ja veel kui paljud tulid kohale arvukatele ühisrangluumurdmistele ehk rajatutvustustele! Meie tihedast valikusõelast suutis end läbi pressida vaid Andre, kes läks mõõtu võtma oma igipõliste konkurentide Lasse Nõlviku ja Kaupo Raagiga.
Andre:
Minu esimene XCO EMV leidis aset umbes täpselt 2006. aastal Vokal. Tegemist oli tõsise maastikuratta maasikaga ja järgnevad EMV-d ei ole seda taset korrata suutnud. Kui välja jätta Tihemetsa, mis päris sinna samasse sektorisse platseerus. Selle aasta EMV ümber käis juba enne võistlust paras andmine. Küll hirmutati inimesi kõrgusekartuse ja Mu Ühe Onupoja Tuttava Juuksuri Koduperenaise Sõbranna Koeraarsti Juhusõbra Mõrvari Emaga jne. Reaalsus oli aga see, et Ülgase rada oli tõsine katsumus.
EMV radade ekspert Rivo Pajur laskumist esitlemas….
… ja Ülgase Mõrvaremale alla vandumas
Oma esimesel testisõidu ringil olin kindel – et see aasta jääb see võistlus minu kalendrist välja. Aga mida ring edasi, seda läbitavamaks see trass muutus. Hirmsa nimega laskumine jäi minule esialgu alistamatuks. Kui julgesin seda testigrupi kogunemisel välja öelda, siis kõlas üleolev mõmin ja ülbe jutt, et sealt sõidavad isegi vanurid ja lapsed alla. No tore. Fakt oli aga see, et stardipäeval polnud paljusid mõmisejaid isegi mitte kohal. Seadsin eesmärgiks, et kui suudan raja ilma jalga panemata läbida, siis olen stardis. See sai ka tehtud ja võisin rahus Palangasse ettevalmistuslaagrisse kütta. Seal sai tehtud mõned spetsiaal eritreeningud ja vormikõver loksus õiges suunas liikvele.
Ettevalmistuslaagri eriharjutused
Otsustava päeva hommikul oli mandrossmeeter võbelema löönud ja selline hea EMV tunne oli sees. Kohapeal selgus, et Villu Veel on kohal ja võistlus võib alata.
Vahetult enne starti tuli üks hea sahmakas vihma. See just julgustavalt ei mõjunud. Stardirüsinas pani minu ees üks sell korralikult algatuseks maoli ja pidin hoo maha võtma. Teiselt poolt lendasid mööda kõik alates Koplist lõpetades Kuhlapiga. Kui algasid Kotka mäed, olin oma põssat parandanud ja seljataha olid jäänud paljud valusad konkurendid. Tehnilise osa peal oli tunne hea ja oleksin tahtnud kiiremini sõita, aga ees nii ei arvatud. Kui tuli lajatamise osa, siis muidugi mindi ja ma jäin üksi. Tagant jõudis järgi Lasse, kes ergutas mind temaga minema, paraku pidin tal minna laskma.
Teise ringi koeratapja laskumise juures vaatas Villu nagu maailma äärelt alla sügavikku ja üle kogu kauni Eestimaa taamal kõrguva prügimäe poole, kuid paraku pidi ta katkestama. Ülejäänud ringidel käis meil hea duell Kaupoga VeloClubbersist. Viimasel ringil võtsin hoo üles ja lahkusin päris kaugele ebamugavuspiiride sügavusse. Karistasin selle tripi käigus ära Märt Küüdi ja asusin Kaupot püüdma. Sain talle päris järgi, kuid kui jäänud oli veel umbes 1 km, siis tegi ta tõsisema ponnistuse ja paraku tema skalp jäi võtmata. Eesmärgiks oli koht vahemikus 6-8. Tuli see kehvem, aga kui 6-s koht Lasse isikus jäi kõigest 45 sekundi kaugusele, siis olin ikka nö mängus sees. Eritänud veel Kaja Maltsale, kes lahkesti pakkus ennast jooki ulatama. Tänud!
Annan enda esinemisele sellise 4 pika miinusega. Järgmine aasta jälle!