Elion VII: Rakvere Rattamaraton



Alvaro:
Legendaarne Rakvere – koht, kus alati kellelgi sokid alla vajuvad esimese ringi järel ja ratas vägisi boksi suunas keerab. Seetõttu oli
vaja võistlust tõsiselt võtta ja oma lootusetult madalale vajunud stardinumbrit järgmiseks hooajaks kohendada. Teisisõnu oli vaja end
tugevalt esisaja sisse puurida. Vorm oli hea ja rada ka mulle igati sobilik. Raskeks tegi selle vastikult madal temperatuur, mis 30 kilo kaaluvale mehele just toniseerivalt ei mõju. Kõvasti warm-up möginat peale, Shlehad, geelid jms kõrist alla ja minekut. Peale kerget soojendust treppidel ja
Vallimäel sai õige sõit alguse mudastes kergmäestikutingimustes peale 10 kilomeetrit. Seal jäi jalgu juba selline mees, nagu Karla – no sajatas
mis ta sajatas, edasi ta ei saanud kohe üldse. Kõik tõusud ja laskumised tulid kergelt ja kindlalt ning koht oli juba igati hea 90 piiril enna
linna sisenemist. Siis aga käis plõks ära – külm ja vihm tegid töö ära ning Saaremaa seppade kuvalda andis täiega näkku. Tom Hallopi kannustused kõrvus keerasin üle mitme aasta sisse toiduboksi ja andsin banaanidel jms täiega minna. Hilja. Sisenedes Jeti jäähalöli libeduse omandanud uisuväljadele teise ringi keskel hakkasid järjest mehed mööda pressima. Mõned Kiire Fredi kummiga õnne otsima läinud tegelased sai veel ära karistatud, aga see oli ka kogu rõõm. Vahepeal tuli teha sunnitud minutine peatus ja tohterdada korralikke El Cramposid. Mõni
juba küsis, et kas võib laibaauto järgi kutsuda. Ei võinud! Finishilipp langes lõpuks ka mulle. Kohe rattapesusappa. Ainuke elulõng
oli kuum hernesupp, mida lahkelt jagati. Ei hoidnud tagasi. Sõin kogu raha eest. Järgmine aasta jälle!

Asse: Seekordne Rakvere sõit jäi minu jaoks väga lühikeseks.Juba linnaringil õnnestus tagumine kumm ribadeks sõita ja nii tuligi u.10 min. peale starti pealtvaatajaks hakata.Aga noh,tore oli vaadata neid muda-porikolle,kes väsinult,aga õnnelikult üle finisijoone veeresid.Eks üritan järgmine aasta uuesti!



Marek: Teekond Rakverre koos Marekiga ja eemiste aastate ebaedu jättis mu kõrgete ootuste koha pealt ükskõikseks. Viimase 2 nädala jooksul olin MNT rattaga sõitnud kokku 2 h, ca 65 km. Olgu ette öeldud, et sellises mudas pole ma nii pikalt rattaga kulgenud. 10 kraadi ja vihm stardis ei
tõotanud head, lisaks sisisev esirehv. Olin unustanud, et Rakkes sai esikumm torke ja pumpasin ta taas täis. Esimene ring sõitsin tujutult
kulgedes, piirdusin vaid ühe nipliga. Ringi lõpus taipasin prillid eemaldada, siis oli midagi näha ka ja koos dopingu Taneliga (Saamere)
hakkasin ca 125. kohalt tõusma. Enesetunne oli hea ja mulle rasked tingimused e. töövariant sobisid. Plaan oli “saja” sisse tulla. Grupp
pudenes ja kogu teise ringi tõstsin tempot, finishi lähenedes vajus ka esirehv tyhjemaks ja sinna nahka läks paar kohta. Tulemus 86.koht –
parim sel aastal. Lõpuks jäin päris rahule ja olin isegi üllatunud, et nii vähese trenni pealt nii hea tulemus tuli. Liiatigi mulle see rada
kõige vastumeelsem on. ja lõpuks tuli päike ka välja! Kui mina dushi all muda koorisin, siis Naine korraldas rattapesu ja mis sa veel oskad tahta?



Opa: No selle aasta Rakvere Elion oli fun, mis fun:) Kuna vihma sadas, siis “soojendasime” ennast enne starti puu all koos Taluka, Asse ja Tõnuga. 5 min enne starti läksime stardikoridori, kus proovisin endale koha puu all leida, et natukenegi vihma eest peidus olla. Tagasihoidlik vile ja minek. Võtsin linnaringi rahulikult, kuna soojendust ei teinud. Üllatavalt mõnus oli sõita. Kuna eelmisel paaril korral, kui ma Rakveres osalenud olen, ei ole ma suutnud suusamäe tõusu sadulas võtta, siis võtsin eesmärgiks seda sellel aastal teha:):):) Esimene ring oli tõesti mõnus sõita, ainult üks jooksukas. Teisele ringile läksime koos Veloclubbersi Rivoga meeldivalt koostööd tehes(tema tegi muidugi rohkem) Rivol oli juba esimesel ringil tehnika jupsima hakanud ja keskmine hammakas ei soovinud kuidagi ketti enda küljest lahti lasta. Nii ta üks hetk ka maha jäi. Mõtlesin veel endamisi, hea et mul rattal kõik korras on. Ja siis hakkas pihta- mingi mõnus lörakas põhu/heina/muda segu suutis amordiluku kinni kiiluda, nõksa hiljem hakkas esihammakas ketti imema ja ei leidnud ma enam keskmist hammakat ees üles, sest ka see oli tõsise mudakorra all. Enamus tõusud tuli jalgsi võtta ja et asi liiga kerge ei oleks olid ka kummid nii paksult muda täis, et rattad ei käinud all ringi. Mis seal ikka, suitsupaus- näbud mudasse ja ratas puhtamaks. Nii ma siis paar korda rajal ratast puhastasin. Kui peale nn. rattahooldust sõitma hakkasin, proovisin käed pükste külge puhtaks pühkida kuid pigem ajasin muda lihtsalt laiali:) Viimasest paarisajast meetrist jäi meelde, et kui asfaldile pöörasin, oli see nii muda täis, et kõvema lauluga tulles, oleks võinud seal vabalt küljeka panna.
Lõppkokkuvõteks võib öelda, et Rakveres läks 2h ja ca 50 min. kui unenägu- mängides ja joostes. Järgmisel aastal kindlasti jälle.

Andre: Kõigepealt tahaksin teha väikese pöördumise kohalike ilmatarkade poole. Kuuse Taadid Tamme Mutid ja muud tegelased kes juurviljade, männikäbide ja kähriku sita pealt ennustavad….( http://www.epl.ee/artikkel/432364 ) meenutab see natuke Bingoloto stuudiopubliku mängu.”Kes arvab, et Jackpot tuleb järgmise palliga, astuge ette!”. Kõigepealt astusid ette ilmatargad, kes arvasid, et Juuni tuleb ilus – ei tulnud. Siis astusid ette need, kes arvasid, et Juuli tuleb ilus ja soe – ei tulnud. Lõppu jäid need kellel polnud enam midagi valida, ainult August oli järgi, astusid kõik korraga ette ja lubasid +30 C ja päike, et endale feimi koguda – aga ei tulnud.
Igatahes oli praktiliselt terve nädala sadanud, lisaks sadas ka siis kui ma ennast stardi koridori venitasin. Temperatuur oli suvine: +10 C. Lisaks puhus ka “leeebe” tuul ja üldse oli jubedalt palav olemine. Esimene ring oli mudane ja väga libe. Vihma sadas ja sodi lendas silma, suhu, kõrva. Aga sai õnneks igalt poolt ülesse ja alla. Paar korda viskusin mutta ka. Teine ring….. see oli ikka täiesti omast klassist. Ma olen oma 9-aastase ratturi staaži jooksul igasuguseid sõite sõitnud, aga sellist tsirkus mis Rakveres teisel ringil toimus ei ole mina veel enne kogeda saanud. 1000+ ülekäinud ratturit olid vedeldanud kogu rajal leiduva olluse. Ei saa üles, ei saa alla. Kasset on muda ja mingeid taimi nii täis kogunud, et käigud ei püsi sees + pidev “chainsuck”. Tõusudel lükkad oma nukra väljanägemisega Scotti, kummid korjavad kogu muda enda külge ja ei mahu esihargi ja tagahargi vahelt enam läbi. Mõlemad rattad blokkis lohistad seda koormat endaga kaasas. Mingi tõusu lõpus oli veel umbes viis tegelast kes lihtsalt seisid ja kamalu kauppa muda esikäikari ja krängi vahelt välja loopisid. Vahepeal oli ikka päris naljakas. Siis panin ühe korraliku maoka ka. Heinamaa sirgel hakkasin kellestki mööduma ja ilma hoiatuseta ilge kobar, jalg kramppi, mott nulli… Aga surusin ikka lõpuni. Rattapesu järtsus värisedes ja suve nautides mõtlesin, et kas peaks äkki ühe külma õlle tegema… tegin hoopis kolm ampsu Sussa hernesupi kausist. Pikad riided mudaste peale ja ruttu koju sauna poole ajama. Nüüd olen nohus-köhas ja kirjutan siin kotnoris seda lugu. Selline värk oli.

Kaido: Rakvere starti läksin vastakate tunnetega, kuna puudus ülevaade enda sportlikust vormist ja viimane võistlus ( Kose HPNS ) oli täiesti ebaõnnestunud. Samas on Rakvere rada olnud alati üks minu lemmikutest ja ka tulemuste üle sellel etapil ei saa kurta. Teadsin, et tuleb porine sõit, aga sellist libedust ja muda ei osanud küll oodata. Start õnnestus hästi ja sain Anti tuules kohe minema, aga peale esimesi tõuse sain aru, et tempo on liiast ja pean natuke järele andma. Nägin Andret ja Arti kohe alguses kõva tempoga mööda tuhisemas. Saepuru lõigul sõitis minust mööda Alvar, viskas natuke kildu ja läinud ta oligi. Minu liikumine oli kuidagi vaevaline ja polnud sellist tunnet, et panna tahaks. Liikusin kuskil 130-140 sektoris ja mõtlesin endamisi, et koht 150-ne hulgas oleks kordaminek. Teise ringi alguses sain Veronikalt uue joogi ja Leho Ripsiga koos sõites hakkas tunne natuke paranema. Naljakas oli vaadata, kuidas HRK Tõnuke meist vähemalt 2 korda mööda kihutas ja siis meie ees suure hoo pealt kõhuli pani (polnd vist kõige parem päev). Teise ringi teises pooles hakkasid paljud seltsimehed- ja naised(Maaris Meier),kes minust esimesel ringil möödunud olid, selg ees vastu tulema. See andis jõudu juurde ja panin nii, kuis torust tuli. Kui enne lõppu ühel saepuru tõusul veel Alvarit enda ees jalutamas nägin, siis oleksin justkui tiivad saanud. Koos Rivoga nad seal seltskonna moodustasid ja edasi kulgesid. Enne lõppu konnatiigi ääres, kui olin just järjekordsest konkurendist mööda saanud, oskasin ikka külje ka maha panna – esiratas lihtsalt libises alt ära ja panin kõva mütakaga vastu maad. Lõpusirgel sain oma konkurendist uuesti mööda ja protokollist selgus tõsiasi, et olin välja sõitnud oma selle hooaja parima Elioni sarja tulemuse. Ratas kaalus finishis 20 kilo ja mudakogus oli mega – rattapesu võttis ka tavalisest 3x rohkem aega.

Raul: Mõned viimased Elionid (Otepää, Rakke) on mulle väga raskelt kätte tulnud, punnita ja punnita kogu aeg. Seekord plaanisin minna asja mõnuga võtma, tühja sest tulemusest, eelmine õhtu läks ka tegelikult tiba pikaks, mis samuti sellist plaani soodustas. Ja mis siin salata, üks mõnusamaid Elioni etappe minu jaoks sellel aastal siis.

70. Andre
74. Opa
91. Anti
95. Kaido
99. Alvaro
111. Raul
136. Ergo
168. Marek
537. Marion
DNF Tõnu


Tulemused