CC Rota Mobilis

ACE Xdream seiklusspordisari on meile seni tuttavaks saanud läbi Etheli vaatlusprisma. Detsembris peetud meeleolukal jõulupeol aga otsustas ta murda ennast välja senisest rutiinist ning asendada oma truud naisliikmed maskuliinsete CCRM tööloomadega. Karu jõudis õhtu jooksul mitu-setu korda tulla ja minna, enne kui nimed lõpuks lepingule alla said pandud. Koostatud sai valus löögirusikas koosseisus Ethel, Raino ja Janek, kes asus aprilli viimasel nädalavahetusel starti hooaja esimesel etapil Tallinnas. Kuulame, mis asjaosalistel öelda on.

Raino pajatab, kust see kõik alguse sai…
Pääsu polnud. Jõulupeol olin kaotanud valvsuse ja nii ma Rota Mobilise Xdreami võistkonda sattusingi. Ettevalmistus oli korralik – hangitud said kompass, kaardialus, non-clipless pedaalid ja läbi loetud orienteerumise raamat. Teoreetiline põhi oli seega all. Peale starti oskasin kaardi õiget pidi ette keerata. Kompassi paraku polnud aega taskust välja võttagi.

Janek luges kaarti ja Ethel kontrollis tempot. Mina rohkem loksusin kaasa seekord. Vastupidavuse peale võistlused mulle meeldivad. Mida pikem võistlus, seda parem. Kui oli oht, et jätaks mõne punkti võtmata ja paneks kohe finiši poole ajama – siis julgesin muidugi vastu vaielda. Ja tänu sellele saimegi natuke pikemalt rajal olla 🙂

Janek vedas ja samal ajal luges kaarti, tahan ka õppida. Ethel hoidis hambaid ristis valutava jala pärast ja pressis lõpuni.. retsept! Koostöö tahab veel harjutamist ja küllap järgmine kord juba tulemuse peale võistleme.

Ikstriimi professionaal Ethel:
Minul oli esmakordselt võimalus xdreamil punkte otsida koos segavõistkonnaga ja alles pärast võistlust, kui olin kogu võistluse uuesti läbi mänginud, sain aru, et tegelikult on vahe ikka suur – kas teha kaasa nais- või segatiimis. Raino ja Ziil võtsid kogu jõunumbrite esitamise enda kanda: tirisid kanuud, kärutasid saepurukäru, lasid märki, jooksid pallide järgi. Mind tõsteti isegi ühes punktis hiigelkivi otsast alla, et mu jalg haiget ei saaks. Klubi seitsmevõistlusel „osavalt sooritatud teivashüppe“ vigastus ei ole ikka veel paranenud ja kuni viimase hetkeni kahtlesin, kas ma üldse joosta suudan. Õnneks elasin läbi valu ja vaeva need jooksuetapid üle, aga veidi masendav oli muidugi kõrvalt vaadata, kuidas Raino kergelt üle juurikate hüpeldes ütles: “Ei, tal pole veel raske hakanud”.

Rainol oli ilmselgelt energia ülejääk, sest kui olime vahepeal joonorienteerumisel ühe rattapunkti ära kaotanud, siis tema oli see, kes nõudis et tagasi läheksime ja trahvi ei võtaks. Põhjendus oli, et oleme ju nii vähe alles rajal olnud, kõigest kusagil 2.50. Järgmine kord võtan jooksukummi kaasa, siis on Rainol koormus ja minul kergem. Jääb selgusetuks, miks me seda juba sel etapil ei kasutanud? Ja Ziili üritame aidata kaardilugemises, mitte ei tiksu lihtsalt enamus ajast kaasas.

Sellest korrast jäi meelde, et kõrge pulsiga ühiselt kaarti lugedes on ikka nii, et kui pea ei jaga, siis jagavad jalad! Järgmine kord oleme rajal tagasi juba palju tugevamate ja targematena.

Janek:
Start. Esimene võistlus algas enne, kui me ühisele treeningulegi jõudsime. Seega saime teoreetilist osa ainult maili teel jagada ja igaüks harjutas omal käel erinevaid liikumisvõimalusi. Kanuusse ronisime selle tiimiga samuti esimest korda kohe võistlusel.

Sellist varustust pole minu tiimis varem olnud, kus kõigil kolmel liikmel karbonraamiga rattad ja kõikdel kaardialused ratastel. Ethel pani kohe enne starti asjad paika, et teie mehed võite ju härga täis olla, aga täna dikteerib tema tempo ja poodiumit me kindlasti püüdma ei lähe. Stardis olime varakult ja suur rõõm oli taas vanu tuttavaid kohata. Kolonnis liikusime rahulikult, kuna arvestasime, et võistluspaika jõudes, antakse uus start, nagu tehti eelmise aasta öisel etapil, seega trügima ei läinud. Aga üllatuseks ei oodatud kedagi ära, vaid esimesed tulid juba punkti võtmast, kui me alles stardikohta jõudsime 😀 Üllatus missugune!

Esimesed punktid tulid kergelt aga siis järgnes Suur Viga. Rattaralli punktide leidmine oli tõsine peavalu, muidugi aitas kaasa ka meie nn lõikamine, mille tulemusel pidime hoopis topelttööd tegema. Jooks tuli meil kergelt, kahjuks andis Etheli vigastus tunda ning pidime tempot veidi alla laskma.

Kanuuharjutus oli meie jaoks ikkagi keerulilsem, teiste järgimine tõi kaasa järgmise ebaõnnestumise. Tegime mõttetut ringi, saime aga oma veast kiiresti aru ning liikusime õigesse punkti. Viimane kanuupunkt oli kivi otsas – Raino vinnasime kõigepealt üles, siis tõmbas tema Etheli kivile üles ning mina sain hoopis võõraste naiste abiga kivile 🙂 Orienteerusime joonelt.. ehk siis liikusime mööda joont. Tuli info, et järgmine punkt on rattateel, ehk siis see peaks olema suuremal teel (asfaldil), muidugi olime juba punktist mööda sõitnud. Jõudsime soome naistele järele, kellelt saime teada, et punkt juba seljataga. Läksime ikkagi punkti ära tooma ning pärast seda Sparta jõulinnakusse saepuru tassima. Pärast seda sõitsime rattaga viimase jupi ning algas jooks finishi poole. Vabakal oli veel ka sõudeergomeetri tõmbamine ja pidi ületama kõrgustes paikneva silla. Finish

Pildimaterjali:
http://www.sportfoto.ee/et/?gallery_id=531

Tulemused:
www.xdream.ee