Treki EMV 2013
Mis see on? 333,33 m pikk, 34 kraadi kaldu ja ebatasane, nagu Tallinna teed? See on üks koht, mis eriti enam kedagi ei huvita ja seal toimuvatel eliidi eestikatel tehakse ERRi poolt lugu ainult sprindist ja selle võitjast, nagu muid alasid polekski. Jah, eks eestlane on ikka olnud maratoni ja “andke mulle raskemaid ja pikemaid radu” rahvas. Keda see 3 min või 12 sekundit ikka huvitab.
Seeniorite lahtiste eestikate stardis oli see aasta palju uusi tegelasi. Kõigepealt 5 soomlast (2 neist regulaarsed külalised), üks nendest (Juhani Tammisto) ka selle aasta soome eliidi meister 1 km paigaltstardist.
Samuti oli kaarte segama tulnud Spordipartneri koondis koos kunagise trekihirmu Andrus Asaviga. Ei puudnud ka trekile sissekirjutust omav Juri “Uvidemsja Na Treke” Molev ja KJK ja Dynamo tegelased. Kohal pea 20 nägu.
Andre muljed:
Sellel aastal oli mul 1 eesmärk – 3 km jälitussõidu isiklik rekord. Rekordi parandamise ürituseks tuleb aga veidi riskida ja külge kruvida raskemad rauad. Peale mõningast arvutamist ilmus Idaranna kohvrist välja komplekt 51/15 ning seega lendas 52/16 ratta küljest minema ja keerasin uued rauad külge. Samal ajal virutasid sommid keskendunud ilmega sooja teha, rahvast hakkas ka tribüünidele kogunema (kokku 3 tk), jalgpalli sõpradest Lasnamäe neljanda mikrorajooni elanikud saadeti treki kunstmurult koos palli ja õlledega minema ja võistluspäev võis alata 500 m paigaltstardist sõiduga.
Tammisto näitas seal, miks ta on Soome meister ja pigistas oma Dolani lenksu nii, et karbon ragises. Mees tegi sellise aja, millele kellelgi polnud midagi vastu panna. Ise punnisin siin isikliku rekordi (38,53 s). See andis 3 km rekordi suhtes kergelt lootust juurde. Olin selle ajaga sprindi hiidude järel absoluudis viiendal kohal ja sen 1 masinaklassis sommi järel teine.
Siis tuli tempokunnide ala – oodatud 3 km ehk 9 ringi laktaati.
Mind lükati arusaamatult paari Sen 3 Jaan Ermiga. Peale ühe ringi läbimist ma teda ei enam ei näinud. Põhjus selgus järgmises viraažis, kui mees mul ees paistma hakkas. Esimene möödumine toimus teisel ringil ja teine kuuendal. Mõlemad sattusid ebamugavalt viraaži apeksisse. Vaatamata kõigele sai viimasel kolmel ringil hirmsamat moodi peale kallatud. Raske raud toimis ja viimane km sai sõidetud kõige kiiremini (nii nagu see 3 km olema peab). Tulemuseks isiklik rekord 3.57,14 ja absoluudi kui ka Sen 1 võit. Sellega oli eesmärk täidetud ja pinged maas.
Edasi tuli eestlasele ainuke tuttav treki ala – sprint.
Endalegi üllatuseks õnnestus 2 eelsõitu võita. See viis mind kokku Tammistoga. Idarand õpetas küll kõvasti, et mida pean tegema ja millal ja kus, aga masinaklasside erinevus oli liiga suur. Korra sai veel jõudu proovitud absoluudi 3-4 koha duellis sprindihirmu Krelaga. Kohasõit oli kahe võiduni. Esimesel sõidul sain aimu, et tempomehel ikka sprinteri vastu saada on raske ja kuna midagi vanuseklassis võita enam polnud ning keirin oli ees, piirdusin absoluudis neljanda kohaga ja Sen 1 teise kohaga.
Viimane ala ja keirin
Mopeed Idarannaga ees ja 6 võistlejat, 5 ringi. Kiirus ~50-55 km/h. Stardi positsioon loositakse. Eelsõidul sain kuuenda (kõige s****a) possa ja tulemuseks 5. koht… Põmm B finaali. B finaalis taas 6. loosikoht – tip top. Somm oli A finaalis ja kõik ülejäänud Sen1 B finaalis. Purjetasin seal Moljevi tuules teiseks ja keirinis 3 koht.
Lihtne onju? Tulge järgmine aasta ka peale.
Pildimaterjal:
Velodroom.ee