Tartu Mill Triathlon 2014
Aeg-ajalt on tippsportlastel vaja oma rutiini teha suuremaid muudatusi, et värskena püsida. Ja Raino on just hea näida sellest, kuidas seda teha!
Sissejuhatus Igal aastal peaks ette võtma midagi sellist, mida natuke kardad, kahtled hakkama saamises ja käed hakkavad juba mõtlemisest värisema. Haanja 100 miili, Vätternrundan, jooksumaraton…. Plaan triatlonile minna oli küpsenud juba mitu aastat. Aga ikka sai kartus ujumise eest võitu. Sel aastal teatas õde, et tema kirjas. Ja õe tütar ka! Nüüd oli juba üsna raske ettekäändeid leida. Tehtud-mõeldud – nimi kirja Tartu Milli Triatlonile (ok – “igamehe” versioonile).
Registreerumine toimus täiesti veini abita, erinevalt eelmise aasta jooksumaratonist. Püüdsin ka sõber Alvarit kaasa meelitada, aga temal pidi kolmevõistlus olema alles järgmise viisaastaku tabelis. Ujumisega olen ennegi tegelenud. Umbes 35a tagasi sai läbi tehtud Turba ujumislaager. Laagris kulus enamus aega jalgpalli mängimisele, vesi oli külm, rohkem ei mäleta. Peale Turba aktsiooni oli tekkinud “mõningane paus” selle alaga, kui välja arvata mõningad vaid rannakonna stiilis suvised veeskäimised. Alati eelduseks, et varbad ulatuvad vajadusel põhja ja nina veest välja.
Valmistusin ikka ka – käisin Viimsi SPAs ja ujusin basseinis edasi-tagasi. Tagantjärele kogemus – seis oleks sama, kui peale Tartu rattaralli lühema sõidu lõpetamist tekiks lõvi tunne ja paneks ennast kohe tegijana Haanja 100-le kirja, et küll tehtud saab. Ei pruugi saada. Äratus 5:40 ja Tartu poole teele. Millegipärast selles spordis on kõik ajapiirid väga vara enne tegelikku starti. Strateegia oli paigas – 500m/20km/5km, plaan teha seda 10min/35min/25min.
Äkki veel pääseks ära?
Stardi ootamiseks kaasa plaanitud hommikumantli ja tuhvlid olin koju unustanud. Tütre ujumisõlakud ka. Ain-Alar loeb sõnad peale, kõik hüppavad Emajõkke, mina vaikselt libistan ennast ka sisse. Ja siis läheb lahti nagu hakklihamasinas, hirmus rabelemine, kuskilt jalaga, kuskilt käega, jälle allapoole veepinda, vesi suus ja ninas. Vesi küll +20⁰, aga väga märg ikkagi. Õnneks ujutakse samas suunas, kuhu jõel endalgi asja, Peipsi poole. Vastuvoolu poleks ma kunagi kohale jõudnud. Ühel kaasvõistlejal tekkis seis poiga, jäigi sinna kaklema, kord tema peal, kord poi. Mina püüdsin tarkuse meelde jätta – poid võivad rünnata, hoia eemale.
Elusalt veest väljas
Mingil hetkel olin valmis abi kutsuma ja lähima turvapaadi poole suunduma, apua.. Keerasin selili ja püüdsin rahulikult edasi hõljuda, enesetunne ei läinud eriti paremaks. Paistsid järgmised poid, aga ikka veel mitte päästev finiš. Kui lõpuks välja sain, siis olevat diagnoos “jahmunud” minu kohta üsna pehmelt öeldud. Taipasin õnneks õiges suunas jooksma hakata. Alles ratta selga saamisega tekkis tunne, et olen seekord eluga pääsenud. Ja edasi mulle meeldis. Vaja oli vaid tegevused ette läbi mõelda. Rattasõidus enam möödasõitjaid polnud, tuju paranes, nüüd panin ka tähele, et ilm on ilus ja päike paistab. Tuult oli küll palju ja linnas sees ka väike tõus, aga need vaid rõõmustasid, sest lähenevaid selgasid oli hulgi. Jooks samuti edukalt. Positsioon vaid paranes. Patsidega tri-trenni tüdrukud olid vist ujunud ülikiirelt, kestnud ära ka rattasõidu ja alles jooksmisega hakkasin neile järele jõudma. Natuke häbi ka – koos alustasime ja alles tunni aja pärast paistavad jälle. Finiš tuli liiga kiirelt. Oleks võinud veel rattaga sõita ja joosta ka ühe ringi. Jõe poole igaks juhuks ei vaadanudki.
Rahul, positiivset emotsiooni mitmeks päevaks :-). Koht polnud tähtis, ajaline plaan enam-vähem täpselt täidetud. Liisa saavutatud teine koht ‘päris’ võistlusel – yes. Väga tubli! Teeks jälle. Aga enne järgmist korda lähen õpin natukenegi ujumist. Ja siis 2015 teeme uuesti. Võib-olla 111 versioon.
Tippsportlaste sektsioon seekord allpool….
Liisa muljed:
Peale grupisõidu ja eraldistardi eestikaid oli kerge pingelangus. Tehtud ! Samas tekkis küsimus, et mis nüüd edasi ja kas tõesti hooaja peaeesmärk on täidetud? Suutsin ju siiski eliidi eestikatel 3. koha saavutada. Õnneks on suve jooksul veel hulgaliselt võistlusi tulemas. Tartus toimuv triatlon oli peagi ukse ees. Samas ma polnud peale eestikaid suurt muudele aladele rõhku pannud (jooks ja ujumine) ja tean seda, et üldiselt ratast ei jaksa naised sõita (triatlonis) ja seetõttu tuleb mul nagunii enda trump-alale rõhuda. Võistluse distantsiks siis olümpiatriatlon- 1,5 km ujumist, 40 km ratast (tuulessõit keelatud) ja 10 km jooksu.
Ujumine toimus Emajões, õnneks allavoolu. Start anti Lodjakoja juurest. Nagu ka eelnevatel aastatel, siis millegipärast mulle Emajões ujumine ei sobi. Ei saa rütmi sisse ja kuidagi ebamugav on lihtsalt. Kuigi vool on tugev ja isegi lihtsalt selili olles jõuaks umbes 30-35 minutiga finisisse….. Peale starti läks kohe rabelemiseks. Kes ujus üle minu, kes kraapis kalipsot ja kõige põnevam, keegi suutis mulle paugu vastu okulusi (loe prille) panna. Vesi tuli kõik sisse ja prillid tulid eest ära. Väga tore algus! Õnneks lahendasin olukorra kiirelt ja triivisin vaikselt edasi. Piinarikas ujumine sai kuskil 20+ minuti juures läbi.
Võimalikult kiirelt vahetusala ja ruttu rattale. Ujumisest tulin välja alles 6. kohal, aga see on minu puhul OK. Tavaliselt ma OM distantsi puhul sokke ei pane jalga rattaks (jooksu tarbeks ka), kuid eelmise aasta miljon villi tulid valusalt meelde ja otsustasin sokkide kasuks! Rada kulges siis kahel ringil, alguses linnast välja ja tagasi tulles pidi võtma Jakobi mäe tõusu. Tuul oli ratta ajal päris korralik, minnes vastu ning küljekas ja tagasi enam vähem tagant. Rattas noppisin kohe enamus ees olevad tüdrukud kinni. Üpris kiiresti sain endale 3. positsiooni. Esimese ringi tagasipöördel sain infot, et vahe esimestega vaid 50 sekki. Peale tagasipööret oli tuul soodne ja suutsin päris korraliku kiiruse üles võtta. Kiriku juures saingi end esimeseks! Panin ilge hooga mööda, ikka selleks et tugevana näida!
Peale möödumist tuli üsna pea Jakobi mäe tõus. Selline päris pikk ja korralik, aga mulle üldiselt on see sobinud eelnevatel aastatel. See aasta juhtus üks väike äpardus ka. Mul oli selline spets kolmnurk pudel raamil, millest sain voolikuga juua, et ei peaks possast välja tulema. Voolik tilpnes mul kuidagi lihtsalt lenksul, kui ühtäkki kõige järsumal kohal otsustas voolik esijooksu vahele kinni jääda. Proovisin seda sõidu pealt ära tõmmata, aga see tõmbas end päris kinni. Olin sunnitud seisma jääma…. Kiirelt voolik vahelt ära, samal ajal sõitis minust Krystina Rulkevich mööda. Mäe pealt ära saamine oli ka raske, ei saanud jalga kinni ja ukerdasin seal tükk aega. Lõpuks kui sealt minema sain, tõmbasin hoo ruttu uuesti üles ja möödusin omakorda temast uuesti!
Teisele ringile läksin juba liidrina. Teadsin, et nüüd ei ole mõtet väga tagasi hoida ja proovisin viimase ringi veelgi kiiremini läbida. Tänud kõigile kaasaelajatel rattarajal! Jooksule läksin liidrina! See oli päris hea tunne. Väga-väga palju rahvast oli just vahetusala juurde kogunenud. Kuulsin oma nime üllatavalt palju! See andis veel jõudu juurde. Kuigi, ega jooksu osas mul enam midagi muud väga teha olnud, kui kannatada. Teadsin et tagumine naine on väga hea jooksja ja ma tema vastu suure tõuenäosusega ei saa. Siiski andsin endast maksimumi jooksus. Proovisin rajal teisi võistlejaid noppida nii palju kui võimalik. See andis kiirust juurde ja motti ka. Veidi enne 1. ringi lõppu tuiskas konkurent mööda. Temaga kaasaminek oleks olnud enesetapp… Edasi keerles peas vaid mõte, et nüüd vaja viimased 5 km ära kannatada ja kedagi rohkem mööda ei tohi lasta! Viimased kilomeetrid jooksin koos klubikaaslase Mart Ottiga, kus tal tempot teha palusin. 500 m enne lõppu käskis Mart mul jalga lasta. Käsk on käsk – kiirendasin ja sealt tuli ka max pulss 195. Päästev finis ja super 2. koht! Emotsioonid olid laes. Super võistlus ja olen väga-väga rahul. Sain isegi Tartu Postimehel väikse intervjuu anda 😉
Muideks tarbisin rajal vaid 2 geeli ja ca 400 ml jooki ! Jooksus valasin vaid vett pähe ja väike piisk ka suhu. Tundus toimivat. Järgmised võistlused veel rattas eraldistardis, mõned triatlonid ja MNT võistlused.