Jõulumäe Rattamaraton 2012
Kas Brunole tulid jõulud see aasta tavapärasest varem? Kuidas mõjub organismile 2-nädalane treenigpaus koos +40 kaadise välistemperatuuriga?
Mis saab siis, kui võistluse ajal juua vaid ökokasemahla ja nuusutada peale põdrasammalt? Mida kõike põnevat leidub Uulu kandi soomülgaste põhjas? Neile kõigile küsimsutele leiad vastuse järgmises närvesöövalt põnevas Jõulumäe Samsungi kokkuvõttes.
Bruno: Ootused enne starti olid suured, sest vormikõver pole languse märke veel näidanud. Ilm oli ka super ja kojujäänud vihmakumme ei olnud õnneks vaja!Kindel plaan oli „100 SISSE!“ Kuna mul on distantsi lõpp alati nõrgavõitu olnud, siis pidin alguses kõvasti paugutama. Peale esimest ringi loetigi kuskil juba 83-s koht.
Esisada “Here I Come!”
Vahemärkuseks TARKUSETERA ka: „ 29-ga sõita 29-se tuules on oluliselt lihtsam, kui 29-ga 26-se tuules!“
Distantsi lõpuosas vajusin veitsa ära. …aga Kaidot ja Rainot polnud kuskil näha. Õli valasid tulle Janek-Kuldar-Poolatuurimehed Clubbers-st, kelle vormikõver on veel suurema tõusu teinud. Nad karistasid jälle ära – valus!
Sellest olenemata läbi minu ratturikarjääri parim tulemus Samsung-Elion Cup-l 94-s!!! Kuhu edasi?
Mees elab ratta seljas
Tänud Matile Ski&Surfhouse-st, kes ratta superkorda tegi ja äia-le jootmise eest!
P.S. Max kiirus ainult 47 km/h :)!
Lastesõitudes (M8) võttis Lauri ka oma positsiooni, mis minu rõõmuks oli I poodiumi aste.
Andre: Algus oli paljulubav. Korjasin peale Lasse ja kergelt väsinud Taluka ja sõit – esialgu küll autoga, võis alata.
Peale kohustuslike protseduuride võis ennast stardikordori sättida ja stardivilet ootama jääda.
Algus oli nagu ikka – tõmblemine ja kuna rada oli kohati kitsas, ei mahtunud kõik soovijad sinna ära.
Suht alguses paiskus mööda hommikusöögiks hapukoore ja ketšupiga makarone manustaud Talukas. Tundus, et minek oli tal hea ja võtsin tema selja endale orientiiriks.
Paraku ei olnud mu enda minek just parimate päevade killast ja rippusin hambad ristis Taluka rongis viimase vagunina. Jäin umbes 4 korda maha aga kangutasin ennast ikka ja jälle tagasi.
Esimese ringi lõpu sektoris oli üks mudasem lõik – seal läks punt ribadeks ja nii ma sealt maha ka jäin. Tagant tuli vahva suusahunt Epner – tema tuules kannatas sõita 5 min ja siis ole kõik. Siis tundsin seljal toetavat kätt – Aivar Lipp oli järgi lükkas hoogu ja soovitas kiiremini sõita.
Lipp valmistub Kulli tuulest lahkuma
Kahjuks ei olnud soovitusest kasu ja lasin ka temal minna. Koht oli siis umbes ~75. Teise ringi keskel olin ma piisavalt taastunud ja otsustasin tempot peale keerata. Varsti hakkas ees paistma Rauli selg. Mehe liikumisest oli näha, et kas katki on ratas või Raul ise. Selgus, et keemiaga mittetegelemine ja hommikused makaronid lõpetasid tema tempoka esi 50 sisse platseerumise vormistamise. Raul tuulde ei tulnud ja sikutasin edasi. Soolõigul olin väga lähedal jalanõu kaotamisele – nimelt teatas üks minule tundmatu tüüp minu ees, et „Siit saab!“ ja saigi. Järgmine hetk nägin, et koomik on munadeni soos sees ja hoiab ratas peakohal nagu Rambo oma kuulipildujat filmis „Esimene veri“. Vaatasin korra tagasi, taamal paistis verd täis silmadega jälitajad. Midagi ei olnud teha – hüppasin siis ka sinna järgi. Umbes teisel sammul tundsin, et üks rattaking haakis ennast mingi juurika või eelmise läbimist üritanud ratturi ratta raami taha ja tahtis jalast ära tulla. Hädaga sain varbaga kuidagi pastla taas õiges suunas liikuma – vastasel juhul oleks see sinna ka aegade lõpuni jäänud. See seiklus seljataga proovisin edasi keevitada.
Lokkide lehvides….
Õnnestus nii, et kõik, kellest viimasel 20 km möödusin jäid ka seljataha ja eest paistis aina uusi ohvreid. Maikal vedas, sest teda päästis finiši joon, muidu oleks ka tema oma osa saanud.
Kokkuvõteks ütleks, et päris rahul ma oma sõiduga pole.
Marek: Stardist sain seekord väga hästi minema, minu ees justkui tekkisid “vabad koridorid” kus sai vabalt sõita ja ei jäänudki muud üle kui ainult hoogu lisada. Hetkega olin järel sellistel kiiretel alustajatel ja põlistel konkurentidel nagu Tamme Brunn ja Pilli Rein. Aga ei läinud väga kaua aega, kui sain aru, et see algus oli minu jaoks liiga kiire olnud ja pidin natuke hoogu maha võtma… Rongid hakkasid mööduma, aga õnneks ergutas Kaido mind kahel korral end kokku võtma ja edasi pingutama. Suured tänud talle, toimis... Järgmist rongi ma enam ilma minuta edasi sõita ei lasknud ja liitusin nendega.
Mareki V-Pidurid on selle pelotoni ainsad
Enesetunne hakkas nn. teise ringi algusega aina paranema ja üha enam hakkas tekkima tunne, et olen nendest minu ees liikuvatest ratturitest täna veidi parem . Tasapidi kohta parandades jõudsin finisisse selle aasta parima tulemusega ja sellise hea enesetundega mis lasi lõpuni pingutada… Ning mis põhiline, ilma krampideta .
Ergo: Hooaeg on möödunud ainult treenides, kuusetaadi seapõrn näitas, et nüüd oli õige aeg kogu purakas Jõulumäel välja lasta. Hakkasin varakult endale sebima stardikohta esikümnesse, et ikka kindlustada kohene äraminek stardis. Pikad läbirääkimised kestsid Alvariga mitu päeva ja lõpuks mul õnnestus see stardikoht koti talvekartulite vastu vahetada.
Maandusin stardipaika jube hilja, kased olid juba kollaseks läinud. Tore oli näha klubikaaslasi, mind ikka tunti veel ära. Laadisin pudelid täis ja läksin numbrit võtma. Ja siis saabus esimene tõsine tagasilöök, minu numbriks osutus müstiline kombinatsioon 1114. Ma ei teadnudki et nii palju on sõitjaid. Oleksin pidanud Alvarile vist koti porgandeid ka andma. Mõtlesin korraks, et loobun, aga siis kuulsin eemal eliitklubides julgustavaid hüüdeid a la mees sa suudad tuhande sisse sõita. Tekkis jube sportlik viha ja mõtlesin, et ei anna alla ja läksin staadionile. Teine üllatus oli ootamas- viimases stardigrupis polnud enam ruumi ja siis pidin ootama aia taga, kuni mass hakkas liikuma ja sain ka sinna sektorisse eemalt liginema hakata. Äge.
Ma arvan, et pooled olid juba esimeses joogipunktis, kui ma stardi ületasin ja kõigile televisioonis lehvitasin.
Siis algas kolmas vaatus. Tee mis sa teed, aga no ei saa mööda kuidagi, ilge ummik igas kurvis. Koguaeg käib hull möla, kõik erivead teemad sai ära käsitletud- poliitika, jalgpall, seks jne. Hakkasin juba kartma, et kuna kesmine kiirus oli nii väike, siis kas ikka samal õhtul koju jõuan. Äkki peaks naisele helistama, muidu võib pärast jama tulla. Seal tagumises sektoris ei saa sellest sõidustiilist aru, kukuvad lausa sileda maa peal.
Mingil hetkel sai hakata täiega tallama, profiil oli mõnus, nagu ülipikk kolmapäevak. See suur mülgas ehmata korraks ära, mitu korda kontrollisin, et saapad ikka jäid jalga.
Ergo sammalhabeme masinaklassi sõitjaid karistamas
Vist enne päikese loojangut jõudsin ka finishi sirgele, sai veel paar skalpi võetud ja läbi see oligi. Kohtunik ütles, et kui järgmine kord kiiremini ei sõida, siis tõstab ta mu mesikäpa masinaklassist hiirekõrva klassi ja seal tuleb juba abirattad kalli raha eest soetada. Luban, et tulevikus kiirused kasvavad.
Kaido: Kuigi Jõulumäel on mul viimastel aastatel rattaga sõitmine hästi välja tulnud, siis sel aastal ei olnud ootused väga kõrged, sest võistluspäeva eelõhtul olin koju jõudnud 6000 km tripilt ja jalad olid suht tuimad. Õnneks/kahjuks ei pidanud ma seda maad läbima jalgrattal. Viimase paari nädala treening oli ümmargune 0 km. Kuna varasem kogemus sellises olukorras puudus, siis otsustasin proovida.
Soojendus sai tehtud korralik ja sõidu algus polnudki väga hull – mööda läksid need, kes tavaliseltki ja sõitsime Janek Leeriga koos. Kui Marek mööda läks, siis jäi veel ainult Antit oodata 🙂 Mingil hetkel tundsin, et eredast päikesest, pilvitust taevast, soolasest mereveest ja delfiinide nägemisest saadud energia hakkab ammenduma ja silmitsi tuleb seista tänase reaalsuse ja korraliku tempolangusega. Lasin siis rongid endast mööda ja tiksusin vaikselt omas tempos, kui 1.ringi lõpus loeti kohaks 200.
Kaido sepikute sektoris talda andmas
Kuna sõitsin nüüd natukese ökonoomsemalt, siis otsustasin, et sellest kohast ma kaugemale ei kuku. Juba niigi olin naiste arvestuses 3.kohale langenud. Mingil hetkel jõudis tagant järgi üks kohalik kutt, kes lasi päris sobiva tempoga ja mis peamine – tundis rada. See andis mitmelgi korral eelise ja kõikidest mülgastest sain tema järel suht muretult läbi. 5 km enne lõppu otsustasin, et nüüd panen gaasi põhja ja võtan sellest tõrkuvast mootorist viimast. Sain mõnedki tuttavad tegelased enne lõppu kätte ja lõpetasin võistluse 175. kohaga. See oli minu selle päeva tase. Kuna ilm oli ilus ja rada mõnus, siis kindlasti tasus proovida ja kahetsemiseks pole vähimatki põhjust.
Talukas makaronide aurude peal finishi poole tuiskamas
Raino peale kallamas
Anti rajalt maha boksi keeramas
Andre 58
Raul 83
Bruno 94
Raino 106
Marek 111
Kaido 175
Ergo 327
Anti DNF
Poolmaraton
Ethel 99 (kindlalt saja sees)
Lastesõit M8:
Lauri Tamm 1 !