CC Rota Mobilis

Kaido ja Alvar stardis

Üle aastate taaskord toimus kodumaal maastikuratta mitmepäevavõistlus. Aastate eest toimunud ja osalejatele unustamatu mäletuse jätnud Vooremaa Tuuri asemele tekkis sel aastal Rõuge Tuur. Tegemist oli kolmepäevase võistlusega mille kestel sõideti proloog ja kolm etappi. Ja seda kõike Eesti oludes raskeimal võimalikul maastikul – Võru ja Rõuge ümbruses. Võistuse tegi veel eriti omapäraseks see, et võisteldi kaheliikmeliste meeskondadena.  


minek!

CC Rota Mobilis oli esindatud 1,5 teamiga:

Alvar ja Kaido
Raul ja sõber Kuido Lemloch.

Alvar ja Kaido sõitsid kokkuvõttes raskel tuuril 49 startinud teami seas (tuuri sõitis lõpuni üldse vaid 38. teami) välja kõrge 8. koha.
Rauli ja Kuido tulemuseks jäi seekord 22. koht.


Raul ja Kuido Lemloch


CC Rota Mobilis tiim läks sellele võistlusele peale äärmiselt motiveeritult. Eesmärk oli ennast proovile panna eelkõige juulis toimuvat Poola tuuri silmas pidades. Lisaks harjutada koostööd sõitmaks kui ühtne meeskond. See kõik õnnestus meie mõlema arvates üle igasuguste ootuste hästi. Igas rajaelemendis ning igal võistluspäeval nii võrdset ja ühtlast võistkonda silma ei hakanud. Kordagi ei pidanud kaaslast järgi ootama ja kiruma, miks ma seda koormat enda järel pean vedama. Ja nii läbi kolme päeva – arvestasime ja jälgisime teineteise enesetunnet. Meie taktika kujunes selliseks, et metsalõikudel (singlid,laskumised) sõitis ees “Võsarattur” Alvar oma legendaarse vilumusega ja kruusalõikudel püüdis siis Kaido omapoolset panust anda. Lisaks oli meid Kaido abikaasa Veronika juhtimisel toetamas jootmis- ja hooldetiim, kelle abi meie lõpptulemuse saavutamisel ei tasu alahinnata!


laskumisspets Alvar näitab klassi!

Rõuge tuur algas reedel, päevase proloogiga. Rada oli raske ja tehniline. Kahjuks läksime seda tehnilist rada sõitma teadmatuses, sest enne starti jõudsime ära vaadata ainult esimese keerulisema laskumise, aga mõned ootamatused olid veel ees. Õnneks oli ilm kuiv ja pea kõik lõigud olid sõidetavad. Positsioneerisime ennast hästi 10.kohale, mis oli rohkem XC suunitlusega tiimile hea algus. Võis natuke eeldada, et mõned Elionimaigulised tiimid uhavad järgmistel etappidel mööda.


Kaido ja Alvar. Kord olid niidud, rohelust täis.

Esimene tõsisem etapp (39km ja 550m vertikaali) algas, nagu arvata võiski, kõva litriga. Mehed ei hoidnud midagi tagasi ja mindi nagu Elionil täiega peale. Ka tuuride veteran Grisha ütles, et see saab kindlasti mõnele tiimile saatuslikuks. Ei hakanud kõigega kaasa minema ja võtsime sisse oma koha teises kümnes ning koos Kaupo Raag/Andre Pukk tiimiga tegime väga tõhusat koostööd. Neljakesi koos sõitsimegi enamuse etapist. Kerge ülearune 3-4 minutiline (peaaegu 2km) lisaring vihaste koerte juurde tegi meele natuke mõruks, sest selle ajaga lipsas oma 6 tiimi mööda. Ise olime süüdi(kõigil pead lenksu all), mitte rajamärgistus. Esimesel etapil oli meeldejäävaim fotograafidest palistatud püstloodis laskumine, kus Kaidol õnnestus võllikas ära teha.Laskumine oli nii järsk,et uuesti püstisaamisega oli tegu:) Peaasi, et mees ja tehnika terveks jäid. Püsisime jätkuvalt heal positsioonil, kuna viimased 10km olid väga tehnilised ja rasked ning see sobis meile ideaalselt. Lõpukilomeetritel õnnestus Kaupo tiimiga väike vahe sisse teha, mis lisas esimesele päevale positiivsust.


Kaido rukkis

Laupäevane tõsisem katsumus (63km ja 1250m vertikaali) pidi näitama, kes kui kõvast puust on. Väsimus veel kedagi eriti ei piinanud. Jälle sattusime sinne teise esheloni, mis esimesena peagrupil minna lasi. Seekord saime koos sõita ja tööd teha “Maverick” Harand/Põld ja Rõuge tiimiga püüdes päästa, mis päästa annab. Nimelt oli Kaupo hullu hoo kruusal üles võtnud ja meid kahe minutiga maha raputanud. Etapp kulges ilma eriliste vahejuhtumiteta, kui mitte arvestada hullumeelset pidurdust karjääri servale. Nimelt oli keegi lindi maha sõitnud ja oma 35km/h kihutasime otse 2m sügavuse augu poole. Pidama saime vaevu pool meetrit enne allalendu. Pole midagi teha, see on maastikurattasõit. Kui sõit raja keskpaika jõudis ja legendaarsed Vällakas, laudtee (mis Kaidol ratta seljas läbida õnnestus) ja Taevatrepp (mille Alvar raskusteta oma rattaga alistas) meile appi tulid, saime ka konkurentidest lahti ja eesminejad tibud (Kaupo/Andre) kätte. Sõbralikult sõitsime lõpuni, kuni jälle tuttav Rõuge paistma hakkas. Distantsi lõpuosas saime mõlemad ikka oma krambipojad ka kätte ja see tegi järgmisele päevale mõeldes natuke murelikuks. Kaidot ootas õhtul väike taastav massaash, aga Alvaril oli vähe tõsisem “programm” – õlu, viin ja mullivann koos Hansapanga 10. korruse naiskollektiiviga. Vahemärkusena peab lisama, et tiimikaaslased ööbisid eraldi kohtades – Kaido Rõuges oma tuttavate pool ja Alvar Haanjamehe turismitalus, kus oli suurem seltskond tuuritajaid. Alvari uni piirdus vaid kahe tunniga (mida tavainimene hästi ette ei kujuta), mis tegi rõõmsa meele üsna nukraks, kui veel vihm ka pühapäeval külla tuli (tund aega enne meie starti kallas täiega). Tagantjärgi võib öelda, et see vihm oli just see, mida vajasime.


Raul ja Kuido Lemloch finišeerimas

Gunderseni meetodil startides olid nüüd kõik seal, kus nad pidi olema ja sõit käis hammas hammaka vastu. Ees oli meil vastik vaakum, selja taga aga kolm näljast ja verejanulist tiimi. Osade konkurentide ettevalmistusse kuulus lausa alkoholist ja saunast loobumine, et teravam käik leida. Tutkit! Juba mitmekümnendat korda sain kinnitust sellele, et see ei mõjuta mitte kui midagi (Alvar räägib siinkohal vaid enda eest 🙂 . Sest mootor läks korralikult käima kuskil poole tunni järel ja enam see seisma ei jäänudki. Kuigi lihas oli väsinud, siis raudne reegel on see, et teistel on ka raske ja seda me rajal olles teineteisele korrutasime. Seda peab meeles pidama ja sellesse uskuma!!! Meie jootmis- ja infotiim tegi rajal supertööd ja vahepeal oli kõik teada, kes ja kus. Sõit kulges kui benji nööri otsas rippudes, kuna Tiit Soosaar/Jarek Mäestu lihtsatel lõikudel silmist kadusid ja kui nõiaväel mudas ning juurikate otsas jälle välja ilmusid. Vihmane ilm tegi sõidust huvitava ja kes riskis, see võitis. Meil ei õnnestunud kordagi kukkuda. Õnnetuseks lõpetas Tiit oma hea mineku väiksel sillal, mille laudade vahele ta ennast kinni kukkuda suutis. Täiesti uskumatu vaatepilt, tuli tahtmine naerda, kui nägin meest siplemas jalg vees, lenks ja käsi läbi silla, ratas peal ja välja ei saa. Aga midagi naljakat selles tegelikult polnud. Kuid igavest naeratust see Tiidu näolt ei võtnud. Etapi lõpp oli tegelikult veel lahtine, sest täpset infot konkurentidest enam polnud(kartsime taganttulijaid) ja kuna ca 5km enne lõppu oskasime õige jälje kaotada (minutikene kulus enne,kui õige raja peale jälle saime).Tekkis väike ärevus ja Kaido andis lõpukruusal sellise litriga minna, et Alvaril oleks vist ka asfaldil maanteerattaga raske olnud seda kiirust hoida. Aga tiimijõud pani pingutama. Lisaks saime võistelda ühe numbrita tigeda lõukoeraga, kes asja väga tõsiselt võttis ja Kaidol külmavärinaid tekitas. Ja nii ta läbi saigi – läbimärjad ja õnnelikud saabusid Rõugesse koguajaga alla 9h ja tänu eesolijate “kaasabile” olime tõusnud kümnendalt kohalt kaheksandaks(mis oli ka meie stardinumbriks). Tuuri eel planeeritud 12.-15. koht sai kuhjaga ületatud, sest eespool olnud tiimid olid ikka hoopis teisest masinaklassist, olgem ausad.

Väsinud,aga õnnelikud Alvar ja Kaido



Asse oli moraalseks ja materjaalseks toeks nii meie omadele, kui teistele sõitjatele.

Raul: Mõnus tuur oli. Kui pühapäeval läbi sai, mõtlesin, et tegelikult tahaks, et järgmine päev oleks veel start. Kahekesi oli hea seetõttu sõita, et ei tekkinud sellist lolli tunnet a’la Haanja sotal – mina ja mets ning rohkem vist kedagi pole – sai vähemalt möliseda natuke sõidu ajal. Trassid olid ka valitud ülihea profiiliga ning -pikkusega. Paarilise Kuitsiga leppisime pühapäevase sõidu finishisirgel kokku, et kui vanajumal aastaid veel annab, siis oleme Rõuges aastal 2008 õigel ajal nagu viis kopikat kohal.



Väljateenitud preemia

Tulemused