CC Rota Mobilis

“Kirss tordi peal” või oli see nüüd “Rosin keeksis” või hoopis “Täpp i peal”. Paljude jaoks on Estoniancup Rattamaratonide Sarja etapp Rõuges see eriline. Kas siis sellepärast, et oodatakse kannatamatult singlikurmeed või siis jälle kaheldakse oma võimetes põhidistants üldse lõpuni sõita.

Ühe mehe jaoks osutus see sõit hooaega lõpetavaks. Nii kurb, kui see ka pole, aga Mihkel Laine ei lähe sõitma Üliõpilaste MM-i XCO-s, mis toimub sel aastal juuli keskel Poolas, vaid hakkab harjutama ühe käega manuaalkastiga autoga toime tulemist. Lähemalt sellest juba siin… Aga seniks pühendame talle pikema leheruumi kui tavaliselt, sest ilmselt on haiglas rohkem kui tavapäraselt aega lullatooriumisse kirjutamisega tegelemiseks. Kiiret paranemist talle!

Mihkel:
Kuna esimene EC etapp oli sirge molliga lati alt läbiminek ja teine etapp jäi vigastuse tõttu vahele, siis oli kange tahtmine üks korralik tulemus teha. Ilm oli õnneks jahedam kui 40 kraadi ja võis vajutama minna. Kui mina stardikoridori jõudsin, olid juba tuttavamad ja vähemtuttavamad mollid kõik kohad sisse võtnud ning üle stardi sain alles 140.koha peal.

Sai mingid üksikud kilomeetrid sõita kruusal, kui hakkas tsirkus pihta – oranž pärnakas otsustas end kruusale laotada ning terve punt lajatas pidureid, õnneks keegi selga ei lennanud ja sai edasi panna. Pidevalt oli silme all oma klubi Janek, Kaido ja Taikki, kellest ma vaikselt möödusin järjest. Enne metsa pingutasin end 106.kohale, mis väga hull ei tundunudki. Metsas sain mööda ka viimasest klubikaaslasest Raulist, kes liikus raskelt.

Ässad pööravad pead, et vaadata, mis mees see nüüd siit tuleb

Alguses sõitsin pidevalt Aigar Raja tuules, kes jõudsalt kohti parandas. Mingi hetk läks metsatee nii libedaks, et mul oli ca 10m lenks täiesti ristis, aga ratas pani oma teed edasi. Kuidas ma risu ei pannud, hea küsimus endalegi. Kui olime mingi pundiga järiekordsel kruusateel, siis nägin kaugelt metsapööret ning spurtisin nii ette kui sain, kuhu jäi veel ainult Jevgeni Kolessov. Tegin korraliku tempot, liigagi head, ülejäänud seltskond jäi maha. Hiljem lasin pundi siiski tagasi järgi ja vana tuttav Kollessov vedas jälle. Seekord otsustas mees end mudasse kõhuli visata, kuidagi jeeli-jeeli sain mööda manööverdatud. Veidike hiljem eksponeeris Üllar Petrovits Paralepast, kuidas aegluubis mudases rööpas külili vajuda. Põhimõtteliselt ma nägin peaaegu kõiki kukkumas, kellega ma koos sõitsin. Oli eredalt meeles ka üks talu kõrvalt muru/heinane laskumine. Minu ees oli üks Redbike’i mees, kes 3 korda laskumise jooksul tagajooksu niimoodi blokki lasi, et viskas pilli korralikult risti. Mul polnud targemat tema taga teha, kui loota, et äkki juhtub ime ja ei pandagi seekord pikali. Läks õnneks.

Massimõrvar otseloomulikult rattaseljas. Oleks tahtnud „saunapõntsu“ ka alistada, aga jällegi üks noormees hakkas kõhuli päevitama koos rattaga seal. Teise TP juures ilmus tagant Tarmo Neemela, mina koos Aigar Rajaga saime päris kaua tema tuules sõita ennem kui järiekordne tegelane mülkas nipli pani ning ma maha jäin neist.Uus rajalõik oli mõnus, kus ühe juurika taha takerdusin. Paar ebatsensuurset sõna, korjasin maast taara kokku ja kühveldasin edasi.

Lõpus oli kindlalt tunda, et tagakumm ei ole nii täis kui see stardis oli. Tekkisid juba suitsiidimõtted ja dejavu Mulgiga, aga õnneks rehv ei tühjenenud ning enamasti püsti peal sai ilusti sõita. Viimase 10km jooksul sai ka Kert Martmaga vähemalt 3 korda possat vahetatud, õnneks viimane sõna jäi mulle. Päris viimane tõus tegi jalgadele haiget nagu ikka, aga marulise kümnetuhande pealise publiku ees ei saa mökut ka mängida ju. Peale joont kohe maha looteasendisse ja ila eritama, läbi vilisevate kõrvade kuulen koht 72. Käsi rusikasse, läks hästi.

Raino:
Sess läbi ja nüüd on aeg trenni teha. Rasked Rõuge kandi rajad on mulle ikka meeldinud. Väikese mure tekitas küll Ürno, kes lubas stardi ajaks sooja padukat, aga järjekordselt ta eksis! Rada kvaliteedimärgiga nagu alati. Tähelepanek – kiired mäest alla kihutamised lõppesid tihti järsu varjatud paremale ärakeeramisega ja alati oli keegi, kes minu ees pani veel pikalt otse edasi.

Uus juurikasingel oleks võinud pikem olla, minu rada. Sai hulga skalpe võetud, aga siis hakkasid puud risti-rästi üle raja jooksma. Üks mänd liikus nii äkiliselt, et ma tõesti ei jõudnud enam ära põigata ja õlg nüüd tuletab ka seda slaalomit meelde. Aeg alla kolme tunni. Peaaegu rahul.

Taikki üritab väikese näpuga pidurilingini ulatuda

Ethel on sekkunud pikema maa sõitjate kõrgesse mängu

Brunn on vormist nii väljas, et isegi laskumisel peab elu eest pingutama,
et edasi liikuda 🙂

Tulemused:
1. Caspar Austa
72. Mihkel Laine
110. Taikki Tillemann
151. Janek Leer
156. Raul Talumaa
202. Bruno Tamm
221. Raino Einroos
403. Kaido Kriisa
493. Anti Kauk

Poolmaraton:
109. Ethel Ansip (N35 6. koht)

Pildimaterjali:
Sportfoto
Rivo erakogu
PS Rivo, tee see avalikuks, sest kogu maailm teab linki albumile:-)