Rõuge Maraton (ei tea mitmes…)
16. mai, 2009 on päev, mis jääb ajalukku sellega, et siis lükati teerulliga (suuuure teerulliga) sirgeks kõik Rõuge ja Haanja kandi mäed. Elame üle. Äkki järgmine kord ehitab Kalevipoeg need jälle kenasti üles! Klubi esines seekord oma pea parimas rivistuses. Ainult Marek võttis aja maha. Meeskond tegi head sõitu vastupidiselt klounaadile, mida konkurendid pakkusid…..
VCL Riho tegelemas sellega, mis talle tegelikult meeldib…..
Fotograafile naeratamiseks pole aega, Andre annab gaasi
Andre suur jutumull:
Seekord juhtus nii, et Kaido orgunnis nii transpordi kui ööbimise. Auto sõitis reede õhtupoolikul kodu ette ja ainuke mure oli ennast õigeks ajaks maja ette ajada. Täislaks. Võistlushommik millegiga ei üllatanud : + 6 C, pilves. Varrukad? Vest? Soojenduskreem? Termotagi? Tuub Capsicami või pepukreemi rajale kaasa? Kuna soojenduse asjal oli niiii kurradi külm tegin kohe esimese vea. Otsustasin vesti ja varrukate kasuks ja määrisin jalad soojenduskreemiga kokku.
Stardikoridoris oli minu ees sõber Talukas (Raul), kes hakkas 2 min enne starti rattal täishoolet tegema. Laenas multivõtit ja nikerdas seal midagi. Kui minut oli stardini, otsustas mees veel korra tagajooksu eemaldada ja selle kiirkinniti valmisolekut kontrollida – tulemusest kirjutab mees allpool! Kõlas vile ja järjekordne Elion oli alanud. Algus oli paha – umbes 10 km kruusa. Õnnestus suht kohe ennast kooma tõmmata. Art libises eest ja rahvast tuiskas mööda vasakult ja paremalt. Tükk aega mõtisklesin, et mis värk on. Siis sain pihta – torso ei saa õhku peale. Kuigi seljas oli Pärnu asfaldiga lähemat tutvust teinud kilevest, millel olid mitmed sundtuulutuse avad juurde tekkinud, oli sellest vähe. Varrukad maha, vest eest lõpuni lahti, sõidusärgi lukk lahti. Siis hakkas masin tööle ja sain hoo üles.
Võitlesin alguses sektoris kus olid mehed nagu Sulev Lipp, Naumov, Rumberg jne. Vaikselt mehi pudenes ja uusi tuli selg ees vastu. Kohti loeti 120 + Raja teisel poolel oli enesetunne ülihea ja kruusasirgetel ei viitsind isegi veduri koha pealt taha tuulde minna. Liikusin juba eesmärgiks seatud 90+ sektoris. Lõpu osas liikusin koos kahe kohaliku Rõuge Racingigu noore kotka ja paari mulle tundmatu selliga. Noored Kotkad tahtsid lõpu osas tänu oma täpsele rajateadmisele vanale Kullile kotti pähe tõmmata. Enne Järve singlile minekut tõmbasid mu karpi ja langesin pundis neljandaks. Minu ees olev vend jättis kohe esimestega singli peal vahe sisse ja Rõuge sellid hakkasid eest libisema. Aga ma teadsin, et kohe tuleb „väike“ tõus. Ees olev mees hakkas tõusul sepalõõtsa häält tegema ja ühel hawaii replicat kandval sellil imes kett kaasa. Jäime teise Rõugekaga kaheksesi. Enne lõppu panin veel ühe kõvema puraka ja tehtud oligi.
Lõputõsul vilksas ees isegi Opa, aga mees oli piisavalt kaugel, et teda enam kätte ei saanud. Finishikoridoris osutas üks lõunanaaber keskmisest visamat vastupanu, aga kuuevarbalisel jäi mõni W (vatt) puudu ja näitsasin ka talle koha kätte. Kaido tuli ka kohe peale mind. Kiire supp, ja sauna. Tänud veelkord klubikaslasele Kaidole, kellega sama päeva õhtul külastasime selliseid eestimaa looduskauneid kohti nagu: Mädapea, Keravere ja Essu. Samuti nägime mõlemad esmakordselt eesti jämedamat pihlakat.
Sponsorite logod täies uhkuses
Alvaro seiklused lõunas
Rõuges oli tunne nagu naisel, kes ei suuda riietehunniku ees seistes otsustada, mida siis täna selga panna. Hommikune aklimatiseerumine oli vähemalt paigas, sest tulek oli samast lähedalt Võrust. Temp varakult 7 kraadi ja ei tõusnud kuhugi. Otsustasin villase muhumustriga kampsuni kasuks 🙂
Võrreldes Viljandiga oli siht selgem – Ivanda laseme minema ja hakkame hiljem püüdma. Taktika töötas. Tõsise haamri asemel oli kogu sõit tõusvas tempos. Kevadised mürklid ja mustikad metsa all jätsid külmaks, kui oli vaja panna. Sai ka pandud, eriti tõusudel. Mõni mees ei suutnud enam oma silmi uksuda, kui ma tast viiendat korda kui postist mööda sõitsin tõusu peal. Suured tänud jällegi Specializedi kummidele, mis minust kui Cristopher Sauseri tegid tõusudel. Sirgetel aga ei tahtnud kohe kuidagi Jassiks kehastuda ja jälle püüdsid tuttavad sellid mind kinni.
Võistluse tipphetk saabus 9km enne lõppu, kui sai õllepunkris kinni peetud ja valjuhäälselt õlli nõutud. Mehed polnud selleks valmis, sest tõen polnud keegi veel tilkagi võtnud, kõik ju võistlesid veri ninast väljas. Hea oli see õlu – niikui kali! Ainult röhitsema ajas ja kõht oli punnis, kui lapseootel tütrikul. Püsti jäin ja lõpuni võitlesin kalli Specializedi konkurendi Rainoga – ka seekord õnnestus tänu nahhaalsusele peale jääda. Mees ihub juba kirvest järgmiseks sõiduks vist……..
110% keskendunud Art
Art ja tema ravi külmakambris:
Külm, kuradi külm oli. Oma rumalusest olin Rõugesse kaasa võtnud ainult lühikese sõiduvormi, kuna uskusin ilmateadet. Enne starti näitas termonäit 6 soojakraadi ja see ei
tõotanud head. Möglasin jalad soojenduskreemiga paksult kokku, jätsin vesti selga ja läksin sooja tegema. Rõhk siis sõnal “sooja”. Pekki, mul hakkas nii külm, et pöörasin ringi ja kimasin stardikoridori, et kaasvõistlejatest sooja ammutada. Massides peitub jõud ja soojus. Täitsa mõnus oli stardikoridoris seista.
Peale stardipauku oli algus täitsa ok, ei külma ega kõrget pulssi. Peale 10-ndat km hakkasid aga varbad külmetama ja jalad muutusid aeg-ajalt kangeks. See ei tähendanud head. Ca. 9 km enne lõppu, kui tuli taas üks jooksukas oligi see käes, säärelihas tõmbus pingule kui pillikeel ja paganama valus oli. Sõita kuidagi sai, aga nii kui oli vaja jalg maha panna, kippus kramp jälle kimbutama. Midagi särtsakat meelde otseselt ei jäänud peale ühe korraliku nipli nägemise. Kahju oli ka sellest, et Rõuge on ilmselt ainuke koht, kus TP-s õlut jagatakse, aga mul oli ilmselt pulss nii laes, et suutsin sellest kohast mööda panna. Miinimumprogramm, stardikohast parem koht sai täidetud, maksimum- kiiremad tüdrukud enda taha kahjuks taas mitte. Jolanda oli tugevam.
Rattasport on väidetavalt raske, mitte lõbus……
Rauli romaan (mees saatis täna CV Hawaiisse mehhaaniku kohale ära)
Tehnikasporti siis mõtteaineks. Õige aeg on hakata ratast regullima 1 min enne starti, kui stardigrupid on juba kokku lastud, soovitan soojalt. Kõige kindlamaks variandiks on teada-tuntud sadulaklambri pingutamine. Mina valisin seekord leebema teema- eksentrikute kontroll ja pingutamine. Ja tulemus oli täpselt see, mida loota oligi. Peale raja läbimist, millest ma seekord rääkida ei taha, avastasin et tagajooks oli viltu all ja eksentrik praktiliselt lahti.
Push it baby, push it……
Asse põhjalik analüüs toimunule
Mõni sõna: Ilm oli jube külm ja mingit sõidusoovi küll ei olnud, sooja tehes hakkas veelgi külmem.
Rada ise oli mõnus, mulle sobis ja väidetavalt öösel maha sadanud vihm tegi raja veelgi lahedamaks. Midagi ullult põnevat rajal seekord ei juhtunud, aga tänud Rihole clubbersist, tänu kellele mul jätkus motivatsiooni lõpuni pingutada!
Anti “Kummimees” Kauk:
Hommikul kell 7 Keilast startides oli õues 7 kraadi. Tundus külm. ei osanud karta, et stardis veel külmem on. aga sõidust. Stardist minema ja uhamine lõpes 4-5 km kui esikumm vajus kiiresti täitsa tühjaks….lonkisin tagasi stardi poole kui poolelt teelt lõpu ATV-mees mind sõbralikult starti sõidutas, kiire kummivahetus ja 2. ringile. 18 km peal sain esimese konkurendi kätte, 30 km läbides nägi korraga junba mitut konkurenti. kasutasin õigust toidulauale ja tegin korraliku trennisõidu. Jalad olid jääkülmunud. Pojal läks vähe paremini, 7-8 aastaste poiste seas võitles end 2.kohale. Tuleviku nimel.
Rattapilte nagu ikka vaata www.sportfoto.ee
Tulemused:
Art 89.
Andre 91.
Kaido 123.
Alvaro 153.
Asse 244.
Anti 766.