Rakvere Rattamaraton 2015
Paljukiidetud Rakvere Rattamaraton oli tagasi kalendris ning kohalikud RR Siplased olid kõvasti vaeva näinud ja põneva raja maha märkinud. Stardis oli päris palju rattureid MTBesti kohta ja ilm kevade viimastel tundidel suurepärane. CC Rota Mobilis pani välja oma kvarteti ning sõideti isuga.
Mihkel võtab sõidu kokku:
Rakvere maratoni kohta olen kuulnud ainult head ja lõpuks oli võimalus ise ka võistelda sel rajal. Ilm oli võrreldes eelmise päeva Tuhamäe GP’ga kuiv ja suvine ning õnneks mitte liiga palav. Eesmärgiks võtsin koha 30 sees. Kui ma kell 11.40 stardikoridori jõudsin, “olid tunnid juba alanud” ja mind ette ritta ei lubatud.
Start ei olnud kõige äkilisem ning ei suutnud eriti kohti parandada, lossi juures hakkasid juba vahed tekkima ja minu eesmärk-punt liikus eest ära. Esimesel tehnilisel lõigul pidurdas üks Proklubi mees ja kohta möödumiseks polnud. Minuga koos sõitnud Veiko Viira sai temast lõpuks mööda ja natuke hiljem mina ka õnneks.
Sõitsime viiekesi koos, ülejäänud kolm ei tundunud eriti vaimustuses maastikusõidust ning tegid üsna kahtlaseid manöövreid. Rallikrossi rajal läksin ette ja keerasin peale, Viira tuli järgi ainsana. Mingi aeg tuli osa tagant järgi ning eest saime kätte Virgo Karu.
Siplasemäel järgnesin Sten Eric Nirgi ja Viira tempos. Väga huvitav rajaosa oli see ja mulle meeldis. Viis km enne lõppu ühines tagant meiega Aimar Pedari ja eest saime kätte lühisõidu noori. Viiral hakkas raske, sama ei saa öelda noorte kohta, kes sõitsid vapralt lõpuni meiega.
Palermo rajal ütlesin ühele lätlasele „Ouu“, sest ta tuli XCO rada mööda alla ja lõikas, neid oli teisigi, sest märgistus oli seal selline kahjuks. Päris viimasel kilomeetril oleks peaaegu tiiki sõitnud ja üks venelane testis mu tagarehvi dünaamisele koormusele. Lõpusirge otsustasin aero-asendis võtta ja lähimad konkurendid jäid seljataha. Noorele Robin Pruulile (lühisõit) austus keda ma ei suutnud lõpusirgel kätte saada!
Finišis koht 33, mis jäi alla eesmärgile, aga hea seegi 🙂 Ratas pidas ka kuidagi vastu (kes teavad, need teavad) ning suurepärane MTB kogemus olemas jälle.
Kaido:
Tegin oma avalöögi MTBest sarjas ja kuna sel hooajal sõidan maratone haruharva, siis sai valitud just Rakvere RM vanade heade aegade mälestuseks. Loomulikult on ka rajameistrid (Mehis Leigri ja tema timurlased ) teeninud ära minu usalduse, et nende tehtud rajal on elamus garanteeritud. Lühike soojendus Vallimäel koos Mihkliga ja Mehis näitas viimased km-d isiklikult ette.
Stardikoridori (101-150) jõudsin natuke liiga hilja, sest see oli juba paksult rahvast täis. Lootsin alguses jõudsalt ettepoole liikuda, aga juba esimesel tõusunukil Vallimägedes tuli tõusu all maha ronida ja joostes üles rühkida. Palermo metsas, kui olin suutnud juba 10-20 kohta ettepoole tõusta, oli ühe laskumise lõpus paremkurv ja minust paremal oli üks tore vandersell, kes otsustas pidurdamise viimasele hetkele jätta ja siis esiratta blokki pidurdada ning päris koleda ragina saatel üle lenksu panna. Mul ei jäänud muud üle, kui otse edasi lintidesse sõita ja sealt tagasi rajale jõudnuna olin täpselt samal possal nagu Vallimägedes.
Ei teagi, kas see eelnev olukord või oli mingi muu põhjus, aga mott oli suht maas ja tiksusin mesikäpa sektoris rahulikult edasi. Kui Siplasemägedes ja sellele järgnenud karjääris tulid sõidetavates kohtades järjest jalastumised, siis vaatasin, et peab sellest seltskonnast vist minema saama. Enne Kehalat oleval suht pikal kruusalõigul jäin üksi ja kuigi proovisin, siis eesolevale pundile lähemale ei saanud ja ootasin taganttuleva kolmiku järgi. Järgneva, kergelt porise ja libeda pargi läbimisel, otsustasin siiski edasi rühkida ja sain peale kiirendust eesoleva pundi saba kätte. Kehala rajale jõudes nägin, kuidas Bruno juba silla alt läbi sõitis ehk et vahe polnud enam väga suur.
Madiseaugu (see oli üks uus ja väga huvitav lõik – sõidad nagu lumelaua rennis, aga puud ja juurikad olid lisaks) sektorisse jõudes oli näha, et need, kes rada teadsid, olid eelisseisus – kõigepealt läks Greete Steinburg pundi ette, aga ikaldus esimesel tõusunukil ja kett tuli ka vist maha. Siis tuiskas mööda Meelis Aasla, kes kohe lammutama hakkas ja mina võtsin tema tuulde – mees teadis rada ja hoidis normaalselt peal. Tagant tekkis vahe ja saime eesoleva grupi mehed, kus olid ka Rene Kübar ja Bruno, kätte. Edasi sõitsimegi nende tempos – kruusal vedas Rene ja metsas läks Bruno ette ja tegi head tempot.
Jõudsime uuesti Siplasemägede sektorisse ja kui tulid esimesed tõusud, siis läks Brunol raskeks. Ergutasin ja kiitsin teda küll tagantpoolt, aga ühel hetkel andis Bruno mulle rada ja läksin oma teed. Siplasemäe lõik oli väga äge ja parajalt tehniline, aga minu jaoks ikkagi sõidetav – see meeldis. Selle sektori lõpus jõudsin peaaegu järele Jaanus Adusoole, aga päris kätte ei saanud – meie vahele jäid veel lühikese maa sõitjad, kellest möödumine ka alati libedalt ei läinud. Sõitsime niimoodi 50-100m vahega kuni Palermo metsadeni ja seal esimesel tõusul tegin vahe tasa ja jõudsin Adusoo tagarattasse. Ta küll pakkus mulle mitu korda rada ja meelitas komplimentidega, aga selle õnge ma ei läinud, sest ausaltöeldes olin suht piiri peal ja lisakiirenduseks jõudu polnud. Lisaks nöökis ka tehnika, sest kuskil metsavahel olin mingi oksarisu kasseti vahele korjanud ja vähemalt üks vajalik käik oli puudu.
Sain aru, et Jaanus üritas vahet sisse saada ja tegi korralikke tõmbeid, aga finishisirgele jõudes olin ikkagi tal tagarattas ja siis õnnestus talle ära vormistada 🙂 Kuigi Mihkel ja Veiko Viira olid juba ammu enne mind finishis murul päikest võtmas ja juttu lobisemas, jäi sellest sõidust ikka väga hea emotsioon, sest rada oli super ja ilm oli Eesti suve kohta ka haruldaselt soe. Supilauas oli väga positiivne emotsioon kõigil, kellega rääkima sattusime.
Tänud Siplastele toreda pühapäeva eest!
Bruno:
Alustaks sellest, et räägiti tehnilisest rajast ning eelnevalt sadas korralikult vihma. Mõtted liikusid rehvivaliku muudatusele. Mõeldud-tehtud, esimene Thunder Burt vahetus 2,25 Rocket Roni vastu. Etteruttavalt võib öelda, et oleks ka hakkama saanud ilma selle vangerduseta. Paar mudakohta oli aga seal “tõmbas kummi nii täis“, et polnud eriti vahet mis muster seal all oli.
Stardist sain suhteliselt hästi minema, arvestades seda, et meie klubi Kaido jõudis mulle järgi alles poolel distantsil. Raja äärset loetavad kohad 63;64 olid päris rõõmustavad. Kruusal vedas meid Peetri Küla Rene Kübar– ees 44-hammakas. Tehniliste kohtade peal andis ta mulle ja Kaidole viisakalt teed, sest aimas, et „kolmapäevakuhundid“ on metsas vist veidi osavamad. Nii ta oligi 🙂 ! Aga minule said saatuslikuks need „Siplaste mäe“ tõusud ja pidin Kaido mööda laskma, kes läks oma teed…
Peale neid mägesid olin suhteliselt pilditu ja pidin veits ennast koguma. Tagant tuli jälle järgi naiste liider Greete Steinburg ja kruusahunt Rene. Üritasin ennast vähemalt naiste arvestuses esimeseks sättida, aga lühikese maa ratturid segasid kaarte ja aus olles olin ma juba päris pehmo ka.
Lõppkohaks seekord 76, naistest II 🙂 !
Tulemused:
1. Caspar Austa
…
33. Mihkel Laine
…
63. Kaido Kriisa
…
76. Bruno Tamm
…
199. Madis Türi
DELFI videoülekanne, koos Mehis Leigri kiivrikaamera pildiga