CC Rota Mobilis

Andre: Pikk maastikurattavõistluste paus ja soov hambavahelt muda nokkida ajasid mind Rakvere Hansapanga Noorte Maastikurattasarja etapile. Loomulikult startisin tsainikute sektoris kuna hommikuses stardis ei ole lihtsalt midagi teha – nii suur on taseme vahe. Kohal oli koguni viis meie klubi esindajat, kellel kõigil plaanid mõni koht poodiumil hõivata. Rada oli igati mõnus ja lookles Rakvere linnuse ümbruses. Stardist sain ma vääga viletsalt liikuma ja jäin hoobilt umbes kümnendaks. Paari ringi möödudes olin esimestel sabas. Seal pundis loksusid ka Opa, Anti ja Kaido. Nagu tuulde sain, lajatasin kohe mööda. Järgi tuli üks Haanja Rattaklubi värvides sell.



Kahekesi me kogu ülejäänud sõidu ka sõitsime. Juhtus ka kaks väiksemat või suuremat insidenti: esiteks oleksin ma äärepealt otsa sõitnud ühele Rakvere linnuse ilu nautima tulnud ning rajale eksinud noorpaarile, kes nagu lollis prantsuse komöödias põgenesid pidevalt sinna poole, kuhu rada pööras. -teiseks raja ääres terve võistluse lebotanud kahest parmust üks ajas ennast viimasel ringil sirgu, kuid maa oli jalge all loodist väljas ja juuatäis pea oli liiga raske. Nende kahe asja koosmõjul vajus ta otse minu trajektoorile. Mina suudsin kollisiooni vältida ja olin sunnitud jala välja võtma ja veidi põõsasse keerama. Tagant hooga tulnud Haanja sell vuras aga veidi rohkem 8-voldist Karu Õlut nautinud tarvaslasele otse kümnesse, nii, et viimane vallilt alla veeres. Lõpu ringidel hakkas tunduma, et Opa kipub vist varsti tuulde jõudma, aga võistlus sai enne läbi ja õnnestus kogu start ära võitta. Kokkuvõttes meie klubile Sen 1 vanuserühmas kaksikvõit ja Sen 2 vansuerühmas poodiumi koht.



Alvaro: Ega seda iga etapp ei juhtu, et Prykkelkapil on kavas uus rada. Rakveres see nii oli ja kuna maratoni näol oli enamvähem teada, millega tegu, siis igal juhul tekkis tahtmine ära proovida. Rada oli prosta fantastika. Parim üle mitmete aastate. Äärmisel juhul võistleb Karksi-Nuia rada sellega. Kurv-kiirenda-põks-180-kiirenda-org-auk-org-180-kiirenda-põks ja nii edasi. Kogu rada oli 100% maastikurattavõistlus Eesti parimal tasemel, ei olnud mingit mõttetut heinamaa vms lõiku. Kahju oli vaestest naisvõistlejatest, kellest osa olid pikalihädas selle trassiga. Meie klubi poolsed vabandused ühele Cosmose särgis tüdrukule, kes kaks korda end külili viskas, kui andsime märku vasakult möödumise kohta.



Enesetunne oli hea ning paugust tormas seenioride sõidus ette üks suur CCRM armee. Esialgu oli esimese 7 sõitja hulgas 5 oma klubi meest, vägev vaatepilt. Andsin ka täiega minna ning jälgisin siis eelkõige Kaidot, kes kõikide eelduste kohaselt alustas liiga särtsakalt liidrite tempos. Esimese ringi lõpuks oli vahe 10 sekile kärisenud ja hullu ei midagi, seljatagune täitsa tühi. Jätkasin samas vaimus, aga kahjuks valmistas pettumuse Kaido, kes ei väsinudki ära. Dääm. Ringiajad olid stabiilsed kuni lõpuni, mingit apsu ega tehnoviperust rajal ei teinud ning nautisin täiega veremaiku suus. Lõppkoht oli Sen1 klassis vist viies, eespool kolm oma klubi kommionu (kohe saan jälle litri selle eest) ja Tõnu Põldma. Nii mõnigi eeldatavalt tugevam mees jäi seekord juba seljataha.

Kokkuvõte – gigahyper hea rada, palju publikut, Peebu kodukootud kommentaarid ja emotsioon, mis sugune. Pere au tõi välja kuue aastane Grete-Liis, kes enda sõidus võttis viimase poodiumi ära.



Opa: Üle pika aja sai osaletud minu ühel kunagisel lemmiküritusel, Prükkel Cup’il. Kuna peale Otepääd ei olnud ratast puutunud, ei olnud veel reedelgi kindel, et laupäeval sõidule lähen. Laupäeval see isu muidugi kasvas ja kuna Haralt oli Rakverre ka lühike maa, siis vedasin ennast kohale. Peale meie klubi regulaarsete külastajate, Sussa, Kaugi ja Kriisa, oli ennast kohale vedanud ka eraldistardi mees Kull. Seega igati esinduslik klubi kooseis. Rada ise kulges meeldivalt mööda lossimägesi. Natuke sai rattaga rada uuritud ja mõnus ärevus tuli sisse. Kahjuks ei olnud võimalik kuni meie stardini rada täielikult läbi sõita, sest järelkasvule oli oma rada tehtud, mis kattus meie stardi algusega. Seega raja esimene osa oli teadmatus! Nagu tavaks, hakati eelnevate tulemuste põhjal rahvast starti kutsuma ning kuna pole aastaid nendel etappidel osalenud, olin üks viimaseid, koos isand Kulliga, kes stardijoone taha kutsuti. Kuna rada koosnes suures osas singlitest, oli selge, et kohe tuleb täie pa… minema panna ja siis vaadata, mis saab.



Start õnnestus kenasti, tugevamatele väga jalgu ei jäänud, päris viimaseks ka mitte. Esimene ring kulus rajaga tutvumiseks. Ilus oli ettepoole vaadata, meie teamist Sussa, Kriisa ja Kauk ilusti esimeste seas. Teisel ringil oli peale ebaõnnestunud starti ka Kull meil pundis ning kulgesime pool ringikest, kuni Kullil vist igav hakkas ja ta pundist jeehat tõmbas. Temale läks järele ainult üks Haanja Rattaklubi mees, ülejäänud sõitsid rahulikult edasi, ei hakanud minagi oma klubikaaslast püüdma. Kolm ringi enne lõppu mõtlesin, et üritaks ka midagi ja vahetult enne ühte singlit tegin paar kiiremat vändapööret, et grupist lahkuda ning kahest ringiga mahajääjast mööduda. Siis veel paar kiiremat pööret ja enda üllatuseks oli vahe järgmistega juba piisavalt suur, kuid… Härja juurest laskumisel tundsin, et midagi lendas läbi kiivri vastu pead. Mõtlesin, et kivi, aga raisk see kivi hakkas peas ronima. Pilt selge- mesilane.



Võtsin koos mesilasega veel ühe tõusu ja palusin mõtetes mummi, et ta mulle laskumisel pauku pähe ei paneks ja ta kiivrist nii väljuks, et me sõpradena lahkuks. Õnneks oli mumm sõbralik ja nii ta tegigi. Viimasel kahel ringil oli nii Andre kui Haanja mees nägemisulatusse ilmunud ning proovisin neid püüda. Üle lõpujoone jõudsid nad siiski enne mind. Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist oli vana hea Prükkel Cup’iga. Fiiling pingevabalt super ning saunaõlled auga välja teenitud. Vist peaks ka Kosele minekut kaaluma;)



Anti: Rada oli äge, ohtik ja ilm päikeseline. Kuni viimase hetkeni polnud ma päris kindel, kas FF oli ikka sobiv kummivalik. Alla jäigi vana FF ja
tagumise sõitsin lossimägedes konkreetselt narmasteni ribadeks aga tubeless õhku pidas. Eelmine päev teadasaanud vargusest koduehitusel
polnud vaim just kõrge ja uni olnud kehvapoolne. Klubikaaslased vajusid enamuses eest. Siiski oma klassis 3. koht ja säilitasin üldkokkuvõttes liidripositsiooni. Lõpuks enesetunne hea.


Seen 1:
1. Andre
2. Opa
4. Kaido
5. Alvaro

Seen 2:
3. Anti

Protokoll