Powerade Author MTB Challange

     Võistluse ametlik koduleht: http://www.mtbchallenge.com/es/     



   


  


Hooaja suurim väljakutse ja karmim võistlus. 225 teami alustas, 166 lõpetas. Meie mehed olid lõpuprotokollis vastavalt 45. koht (Team II) ja 52. koht (Team I).


Andre räägib rallipaar Kull & Talumaa ehk CC Rota Mobilis Team I eest:


20.juuli hommikul startis CC Rota Mobilise tiimibuss Poola–Tšehhi piirialadele, et osa võtta Powerade Author MTB Challangest. Ees ootas kuus päeva võistlemist mägisel maastikul. Enne veel oli vaja kohale jõuda – 1500 km valge Velo Clubbersi ja Hawaii Expressi kirjadega bussi tuules. Peale 24 tundi, 50 kuse ja ühte oksepeatust (tingitud ees liikuva sõiduvahendis sisalduva seltskonna vedeliku liigtarbimisest) olimegi jõdnud Duszniki Stori nimelisse külasse, et seal 2 päeva aklimatiseeruda. Laupäeval ja pühapäeval tegime kerged trennid: 1 h ja 3 h . Ja olimegi stardiks valmis.


Tere, kas Teie olete täna hommikul juba õlut joonud?

I Etapp 85 km ja 2025 tõusumeetrit:

Alustasime Rauliga rahulikult, läbides esimesi tõuse ettevaatlikult. Peale 30 min sõitu möödusime Alvarist ja Kaidost. Raja esimene pool oli küll suurte tõusumeetritega, kui enamalt jaolt asfaldil. Raja teisel poolel hakkas selguma, mis meid edaspidi ees ootab. Esimene tõsisem 10 km pikkune tõus pani kukalt kratsima – 55 min lakkamatut kerimist ja väljas valitsev 26-30 kraadine kuumus. Aga üles me jõudsime ja finishisse ka.

Protokollis olime 50. kohal ajaga 4.09.


Quattro




II Etapp 72 km ja 2175 tõusumeetrit:

Eelmisest päevast hea tunne jalgades startisime teisest stardigrupist. Ees ootamas 3 rämedat tõusu, millest viimane oli kogu tuuri raskeim– 9 km pikk, kõrguste vahega 620 meetrit. Esimesel laskumisel sai veits huumorit ka – kõigepealt lendas laskumise esimesest kurvist välja meie seljataga sõitnud Alvaro, kes üritas kõigest väest meist effektselt mööduda. Siis poolel laskumisel nägin vasakul Hawaii tiimi kummi vahetamas. Mõni hetk hiljem olin sunnitud laskumisel tänu mingi selli manööverdamisele trajektoori muutma ja sõitsin raja vasakus servas olevasse sügavasse rööpasse, kust ma katapulteerusin otse Hawaii meeste remondiboksi, niites maha nii Lipu , Grisha kui ka nende rattad. Selg ees sinna sisse lennates nägin veel silmanurgast, kuidas Kaido mulle samalaadselt järgneda üritas. Tema sai enne õnneks hoo maha. Kuna see koht kujunes maolipanejate seas väga populaarseks, olid mehed sunnitud hiljem remondisektori asukohta muutma. Peale esimesi tõuse algas suurim, kolmas tõsine mägi – see oli lõputu agoonia.


Andre nautimas oma menu kohalike fännide seas



Tõusunurk oli vahepeal nii terav, et tahtsin vägisi kerimise asemel jalutada. Rota Mobilise II tiim oli konstantselt 20 m kaugusel ja teades nende paremat laskumisoskust, olime nende püüdmise juba maha matnud. Raske tõusu lõpus lajatasin kerge riskiga laskumisele ja see maksis ennast kohe valusalt kätte. Kiiruselt 60 km/h sain ilge laksu tagajooksu ja valmis ta oligi. Venitasin laskumise lõpuni ära. Seal ootas ees juba nii mõnigi kummilappija ja neid lisandus sinna ajapikku veel. Paraku kujunes üks lihtsamaid remondiprotseduure, mis ratta juures teha ( kummivahetus ) üliraskeks. Mingil müstilisel põhjusel oli tubelesspöia ventiilimutter kinni oksüdeerunud ja seda ei olnud võimalik lahti saada. Olime Rauliga sunnitud ventiili teises suunas pöia seest välja sepistama.


Üks etapp jälle õnnelikult läbitud



Kasutades kive ja multitool`i kulus meil 17 min, et sisekumm sisse saada ja taas rajale paiskuda. Kuid aktsioon ei olnud sellega veel lõppenud – 10 km hiljem ja u 5 km enne lõppu andis ka sisekumm otsad. Kuna rohkem sisekumme meil kaasas polnud, olime sunnitud raja ääres järgmisi eestlasi ootama. Alguses üritasin  lõpuni joosta, aga kuna tegu oli laskumisega, tuhisesid ratturid minust ohtlikult lähedalt ja suure kiirusega mööda. Mingi aja möödudes saabusid Velo Clubbersi tiimi vahvad sellid Veiko ja Kuldar, kes meile varukummi laenasid. See pidas ka lõpuni vastu. Kokku 27 min seismist andis lõpuprotokollis 85. koha. Mis teha – tehnikasport.





Andre sõiduhoos

III Etapp 75 km ja 1750 tõusumeetrit:



II etapi ja III etapi vahelisel öösel näitas hambaid selle tuuri tõeline takistus. See ei olnud mitte väsimus, mäed ega tehnika, vaid pasatõbi. Esimesed ohvrid olid Hawaii tiimi liikemd Lipp ja Grisha ning Velo Clubbersi vihane seenior-pedalleerija Kuldar. Esialgu sai arvatud, et tegu on toidumürgitusega, kuid paraku oli tegu viirusega, mis edaspidi haaras enda võimu alla aina uus rattureid. Algas tõsielusari „Viimane ellujääja”.  „Kuidas peab?”, oli tavaline hommikune tervitus.


Sõidust ka. Stardis oli sooja 10 kraadi, esimese mäe otsas veel vähem. Lisaks oli ka räme tuul. Õnneks õigustas otsus minna peale lühikeste riietega  umbes 1 h pärast starti, kui temperatuur oli taas 20 juurde ronimas. See etapp oli kõige lihtsam, mõnusate sõidetavate kergemate tõusudega, kus sai head kiirust arendada. Tehnilisi viperusi ei esinenud. Paraku Rota Mobilise II tiimil nii hästi ei läinud – eksimine rajalt ja rehvi lõhkumine röövisid omajagu aega.

Koht 61. Aeg 4.32






Deja vu stardikoridoris


IV Etapp 64 km ja 1780 tõusumeetrit:



Enne, kui ma sellest etappist pajatan, tahaksin tervitada korraldajaid ja nende ehtpoolalikku suhtumist väljakuulutatud etappide kilometraazidesse, tõusumeetritesse, profiilidesse ja toidupunktide asetsemisse rajal. Need kõik olid nagu numbrid mingis lotomängus – paika ei pidanud nad kunagi. Eriti sellel etapil. Rauliga sai enne vaadatud, et 42 km peal lõppevad suuremad tõusud ära ja algab raja kergem pool. Selle teadmisega tegime esimese poole kõvema. Kuid peale 42 km selgus, et siis alles rada algas. Viimasel osal kõngesin ma ikka korralikult, Rauli tuules kõõksudes sõitsin mööda põllukividega ülekülvatud tõuse ja laskumisi. Väsimus hakkas võimust võtma. Ühel laskumisel lendas mööda CC RM II tiim. Järgmistel tõusudel olin nii küpse, et jalutasin. Suutsime Rauliga koos ka ühte rajaäärset kibuvitsapõõsast külastada – Raul eesolijana kibuvitsaoksa minu jaoks korralikult ära vinnastada ja sellest tulenevalt sain ekstralitaka – lenks tahtis käest lennata.. Verd voolas korralikult ja et asi täiuslik oleks, viskasin veel 2 km enne lõppu ennast ühel laskmisel pikali ka – jalg lõhki, käsi ka. Täismäng.

Koht 47. Aeg 4.32






V Etapp 76 km, 2250 tõusumeetrit:



Ööl enne V etappi murdis müstiline haigus maha veel mitu meest, nende hulgas kahjuks ka Rauli. Hotelliks oli sedapuhku spartalike tingimustega pioneerilaagri tüüpi ööbimise koht, kus käimla kordori peal, otse minu toa vastas. Suurest hirmust haiguse ees, hakkasid ülejäänud, veel terved võistlejad sööklas profülaktika mõttes viina ja küüslauku sisse virutama. Kuna viinapudel käis ringi ka hommikusöögilauas, on kindel, et kui keegi eestlastest sinna kohta veel kunagi ööbima satub, saab ta nii õhtu- kui hommikusöögi kõrvale pudeli viina. Sest just selline arusaam kujunes kohalikul majaperenaisel eestlaste toitumisharjumustest.

Haiged koondasime ühte tuppa, kus moodustus karantiini tsoon. Terve öö erineva konsistentsiga vedelmasse väljutanud haiged olid hommikuks enam-vähem teadvusel. Kuid trassile pidin ma ikkagi üksi minema.


Tatrad

See oli minu kõige karmim katsumus rattasadulas. Rauli „asendas” Edvard Velo Clubbersist, kes sõitis raja läbi minust eraldi, omas tempos. Esimesel laskumisel peatusin ühe lõhkise peaga võistleja juures, kes vereloigus vedeledes abi hüüdis, tema kaaslane oli šokis ega olnud võimeline olukorda adekvaatselt hindama. 100 m edasi seisis raja ääres nõutult Lasse, kelle tagakäikar oli otsad andnud. Peale järjekordset peatust liikusin edasi. Algas Rada,st algas alpinismi kursus.


Raul

Ratast tuli üles ja alla vedada sellistest tõusudest/laskumistest, milledest ei saanud korralikult ilma rattatagi jagu. 2 h näitas mu Polar peale 19 km läbimist. Karm. Selline rada jätkus – võimatud tõusud ja laskumised, langenud puud, lõputud tõusud. Raja keskmises toidupunktis oli pakkuda ainult vett, sõimasin kõike ja kõiki. Metsavahel röökisin segaseid lauseid jne. Katus hakkas sõitma. Finishisse jõudsin ajaga 5.40. Pasapisik oli mul juba sees ja ennast täiesti tühjaks sõitnuna võttis ta õhtul ka võimust. Ei olnud siis pääsu ka minul….

Koht 61. Aeg 5.43








VI Etapp:



See etapp möödus minu jaoks hotellis higisena palaviku käes vaeveldes. Head tööd tegi Raul, kes nõrkusega võideldes tiimi edukalt finishisse tõi.

Koht 46. Aeg 4.38


Kokkuvõttes meil Rauliga 52. koht.




Tänud tiimikaaslasele Raulile, kes tuuri kõva kahvli ja maanteekassetiga läbis, klubikaaslastele Alvarile ja Kaidole ja kõigile teistele, kes aitasid tuju raskel katsumusel üleval hoida.


Eritänud Veronikale, kes peale etappe massazi tegi ja mind viimasel päeval järgmisesse ööbimiskohta tervenema viis.







Kaido ja Alvar

Kaido ja Alvar pajatavad CC Rota Mobilis Team II läbielamistest:

Poola tuur oli Kaidole ja Alvarile kindlasti aasta tähtsaimaks võistluseks. Mitte et sealt oleks oodata olnud medaleid või punkte klubi kontosse (osalemata jäi ju Eesti Meistrivõistlustel), vaid see oli lihtsalt nii raske võidusõit, milleks pidi 100% valmis olema. Tagantjärgi võib öelda, et Kaido seda oligi, Alvaril ei õnnestunud Rõuge Tuuri supervormi kahjuks saavutada.

Minek Poola oli ühtmoodi lõbus ja nutune. 25 tundi järjest bussiga sõita on tegelikult päris kurnav. Seda tõestas Taikki, kelle jaoks sai võistlus läbi enne kui algas – monotoonne istumine ja vähene viinaravi põhjustasid tõsiseid krampe, millega mägedesse asja polnud. Lõbusa poole eest hoolitses Kuldar ja kompanii nö Hawaii bussis, kes tõsise võtmistöö tagajärjel rõõmsas meeleolus olid, raadiosaatjatega kaasliiklejaid hämmingusse viisid ja ümberkaudset mulda rikastasid 🙂


jõudehetk

Stardilinna jõudsime laupäeva keskpäeval. Võistluseni 2 päeva. Kihk oli suur vaatama minna radasid. Kuigi väsimus oli ränk ja oleks tulnud puhata, tegime tunnise otsa ümbruskonnas. Tagasihoidlikud 350 tõusumeetrit olid juba käes. Sama skeemi sai korratud pühapäeval, kus käisime sõitmas teistest eraldi. Tulemuseks oli vapustav leid ainult 2 km kaugusel hotellist, kus olid tähistatud matkarajad, laudteed jms. Lisaks väga korralik tehniline laskumine, millega ennast konditsiooni viia. Teised tegid samal ajal ligi kolmetunnise laksu mägedes. Way to go! Kaidole oli kõik uus, Alvar oli eelmisel aastal sama tuuri juba  korra läbinud. Suurt abi sellest polnud, sest pea kogu rada oli uus.


Kaido

Kogu palagan algas siis 23. juulil, 2007 Duzniki Zdroj linnakesest Poolas Tšehhi piiri ääres. Algus oli valus – ligi 250 meetrine laks tõusu, kus üksindagi sõita raske, rääkimata suurest grupist. Õnnestus startida eest ning vältida ummikuid. Edasi järgnes hulk pettumust, kus kõigepealt oli rada 20km järjest asfaldil ning teiseks hakkas ära vajuma Alvar. Rongid läksid, kuid 82km oli vaja kuidagi läbida. Jõudsime lõpuks 4h 23min pärale. Pettumus oli suur, rada polnud suurem asi ja tulemus veel vähem. Õnneks tegi Alvari organismus läbi uuestisünni ning alates teisest päevast hakkas vanker juba teisel tasemel tuure üles võtma.


Kaido ja tiimibuss Citroen Jumpy

Teine päev oli reljeefi poolest väga raske (sisaldas 2 väga pikka tõusu,mis ei tahtnudki lõppeda), aga meid see ei pidurdanud ja tegime korraliku tulemuse.

Eelmise päeva tusk oli unustatud! Uskumatu on see, et sellel etapil ei leidunud kilomeetritki horisontaalis maapinda, kõik oli jummala viltu kogu aeg. Seda lihtsalt ei usu ise, kui läbi pole sõitnud.

Kolmas päev algas meil hästi,aga distantsi teises pooles oli 2 äpardust – kõigepealt eksisime rajalt ( mis oli täiesti meie enda viga ) ja seejärel tühjenes Kaido rattal tagarehv. Alvar oli juba nii flegma, et Kaido abistamise asemel mugis kõrgmägede vaarikaid tee äärest, mida tohututes korjamata kogustes seal leidus. Kokku kaotasime aega ca 12 minutit, mis just rõõmust kiljuma ei pannud.


Alvar ja Kaido

Neljas päev oli jälle positiivne, kuna valutav selg enam tunda ei andnud (harjus ära selle sundasendi ja pikkade tõusudega) ja ka enesetundel polnud viga. Tegemist oli legendaarse kaevanduse etapiga. Võib öelda, et parim rada kuuenda etapi järel. Sisaldas äärmiselt meeldesööbivaid elemente nagu ülijuurikane tõus koos ülikivise laskumisega, peale viimast toidupunkti „EI-EI-MITTE-AINULT-SINNA“ tõus (eelmine aasta sai sõita rahulikult asfaldil üles, nüüd lendas taeva poole konkreetne Tahko suusanõlv) ning kuulus kaevandus Gluszyca lähedal.

Viienda päeva algus algas üllatusega, kui Rota Mobilise mõlemad tiimid kutsuti stardis ette koridori( 50 paremat tiimi startisid eraldi koridorist ).Sõit ise oli väga raske ja tehniline. Ka ajaliselt oli see pikim etapp – meie tiimi aeg 5h22min.Küll oli hea finishit näha!

Kuues ehk viimane päev oli pääsemise päev! Kaido enesetunne polnud parim ja tema ootas ainult finishit. Alvar sai rahvale näidata oma suurepärast laskumistehnikat ja teenis selle eest pealtvaatajatelt ka kõvasti kiitust. Viimasel asfaltilaskumisel, mis viis lõpujooneni välja, sai kõige krooniks ühele Taani tiimile särk sügavale püksi topitud ja ka müts silmini pähe tõmmatud! Emotsioon oli vägev ja kergendus suur, et tuur elusa ja tervena lõpetatud sai, sest kõikidel osalejatel nii hästi ei läinud.


Alvar ja Andre


Rada (kõik peale 5. etapi). Kuivaga väga hästi sõidetav. Vaheldusrikas. Sarnaneb eelkõige vast Tahkole, kivid ainult väiksemad ja lahtisemad. Tüüpiline tõus on kas katkise teekattega asfalt või metsavahel väikese kiviga hobutee. Meie klassi tsainikud kippusid neid kerima eest väikese hammakaga, mingit mäkke raiumist ei olnud. Tüüpiline laskumine on rööpas, kividega palistatud mahajäetud hobutee, kus vaid üks ideaaltrajektoor, mis pidevalt oma laiust ja suunda muudab. Selle tabamine on ainus võimalus kiiresti alla saada. Teine tüüplaskumine oli rööbasteta hobutee, kus kogu tee laiuses lahtine killustik või väiksemad kivid. Tundub küll lihtsam, aga tegelikult hulka ohtlikum laskumine, sest kiirused suured. Üldiselt võitsime nendel laskumistel kõvasti kaotatud aega tagasi. Siledad lõigud peaaegu puudusid. Teisel etapil polnud üldse horisontaalset maapinda. Seda on raske ette kujutada, aga nii see oli. Seetõttu oli puhkust endale võimatu lubada, tuli kogu aeg võimete piiri peal kruttida.

Rada (5. etapp). Kujuteldamatu soodoma komorra, mille sarnast pole kuskil näinud. Sein seina otsa, paksu mullaga metsaveoteed, sõidetamatud järsaklaskumised, mahalangenud puud kergematel laskumistel. Ainult VÄGA tugeva füüsisega rattur suutis seal kannatamist vältida. 3 tundi pärast pauku näitas keskmine kiirus alla 12 km/h. 34 kilomeetriks oli tõusu kogunenud 1450m, mida on 200m jagu rohkem, kui Tahko 60 sõidus. Mõne jaoks tõeline MTB, teiste jaoks põrgu……

 
kiire kiire

Kummiteema. Täiesti olematu teema, kui rääkida mustrist. Sõideti kõigega ja saadi väga hästi hakkama. Äärmiselt oluline teema, kui rääkida tulemusest. Torgete ja lõigete vältimine teravate kivide vahel oli kogu sõidu A ja O. Kui see ei õnnestunud, siis kummi kiire lappimine ja õigete vahendite omamine oli pea sama tähtis. Kumme lapiti iga nurga peal. Keegi ei pääsenud sellest. Meil läks sellega ikka väga-väga hästi, vaid üks purunemine ja kaotatud 6min on kindlasti vähem, kui keskmine kadu võistluses. Kaastunne CC RM esindustiimile, kes 2. etapil kaotasid ligi pool tundi kinni kiilunud ventiili pärast.

Kukkumised. Ei olnud palju tõsiseid, samas kriimustusi rohkem kui küll. Alvaril piisas 2. etapil väikesest eksimusest olematul kiirusel, et purustada ratta sarv ja sadul korraga, kui ratas maandus tagurpidi kivide otsa. Ise jäi pea täiesti terveks. Samas 5. etapil suutis Alvar 4km jooksul kaks korda külje maha panna ja ennast korralikult ära kraapida. Suhteliselt vastik, kui peab veel 5 tundi sadulas veetma. Eriti meeldejääv oli esimene kukkumine – keskmise raskusega tõusu!!! keskel viskasin sussid püsti niimoodi, et üks rattaking tuli jalast ja jäi pedaali külge ning teine jalg jäi klippi kinni ja ratta alla. Oi küll tuli kiiresti selles seisus toimetada, sest 400 matsi lendas selja tagant kogu aeg peale.



Rattatehnika. Mida rohkem varuosi kaasa vead, seda parem. Usutavad ja uskumatud asjad purunevad. Nt minu sarv, mida kellelgi asendusena kaasas polnud, küll aga mul endal. Kui ratas töötab, siis ei tasu näppida. Viimased kolm päeva ei teinud vist muud, kui ainult õlitasime ketti. Muidu oli tore jälgida tõsist töökat mesilasperet, mis rataste ümber igal õhtul sumises ja timmis kõike võimalikku.

Tervis. Pidas meil õnneks vastu. Suuri ärakukkumisi peale Alvari esimest etappi polnud. Kindlad abimehed oli pepukreem,taastusjook finishis, väike õlu ja küüslauk viinaga. Lisaks igaõhtune massaaz Veronika käte all, mis meie tiimide lihased toonuses hoidis ja teisigi hädalisi abistas. Kogu eestlaste karavani laastanud kõhutõbi niitis Alvari peale viimast etappi. Ju ta siis nii küpse ikka oli, et enam vastu ei pidanud.


Tagantjärgi võime veel meenutada ja mõelda seda, mida poolakad meist eestlastest arvasid. Nt majapidaja, kes pidi meile 2,5 tundi peale tõsist mitmekäigulist õhtusööki uue laari valmis tegema ja see ka kõik ära söödi. Lisaks lõpetati õhtu suure kausitäie küüslauguga, mida aeti alla ainult viinaga. Oi see oli valus küüslauk, otse peenralt. Samuti võime endale püsikliendikaarti taotleda Duzniki Zdroj söögikohast, millest tellisime mõõtmatutes kogustes Inferno pizzasid ja õlut. Mõni salat eksis ka sinna aeg-ajalt ära……


Tänama peame peale oma personaalse hooldetiimi kindlasti ka lõbusat reisiseltskonda CC RM esindustiimist, kelle initsiatiivil üldse see katsumus sai ette võetud. Samuti Allanit ja teisi abivalmis sepikuid, kes näppe õliseks teha ei kartnud.


Haanjas näeme, raisk!




Pildid tegid Veronika ja Kuldar Kirsa aparaadiga.


Protokol