Nagyatad Ironman
Marek: Minu selle aasta ja võib ka öelda, et kogu elu suurimaks sportlikuks eesmärgiks oli täispika triatloni läbimine. Jah, te lugesite õigesti LÄBIMINE. Sõber Asko hakkas juba eelmine aasta rääkima, et lähme teeme ära. Mis seal ikka, mõeldud-tehtud. Asko leidis Ungaris ühe päris atraktiivse triatloni ja juba enne 2008 a. lõppu olime me registreeritud, seega taganemisteed enam ei olnud. Alates 1-st jaanuarist 2009 said kõik treeningplaanid ja ka pidude plaanid seatud ühe ürituse järgi- 15.august, Ungari, Nagyatad Ironman. 
10-nes august: 8 kuud trenni on tehtud ja enam muuta ei saa midagi. Õhtul pakkisime rattad ja kotid bussidesse, et järgmise päeva hommikul saaks kohe kell 8 startida Ungari poole. Esimene päev sõitu läks hästi, kui välja arvata see hetk mil Läti Vabariigis bensuka peatust tehes lõime oma bussi uksed kinni, aga võtmed jäid ette ja uksed läksid lukku. Õnneks jäi üks ukseklaas natuke lahti ja mingi ime läbi saime uksed lahti. Teine päev- oleme kuskil Poolas, bussis enamus magavad ja äkki käib kõva, rehvi lõhkemist meenutav pauk. Mõtlesime, et bussil kumm läks, aga hiljem selgus, et hoopis minu maantekal oli esijooksu õhukumm koos mantliga ribadeks lennanud. Mis selle põhjustas ei ole tänaseni teada, rehvid ise olid korralikud.
Kohale jõudsime neljapäeva lõuna paiku, öömaja oli väga laheda koha peal järve kaldal ja ca. 400 m kaugusel stardikohast. Nüüd ei olnud enam muud kui poolteist päeva omas rasvas praadimist. Õhtul saime kätte stardimaterjalid ja käisime pastapartyl. Reedel tegime väikese rattatiiru ja ootasime põnevusega mid kohtunikud ütlevad kalipsoga ujumise kohta. Kuna rahvusvaheliste reeglite järgi võib kalipsoga ujuda kuni 24-ja kraadises vees, siis seal oli see väga piiri peal ja otsus tehti alles võistluspäeva hommikul, kui järve keskel 1 m sügavusel mõõdeti vee temperatuuriks 23,6. Seega napilt aga kindlalt võis ujuda kalipsoga.
15 august 2009: äratus oli kella 5-e paiku, kuna start ise oli 7.25. Närv oli ikka natuke sees, seda näitab ka see, et poolel teel starti avastasin, et ma olin kalipso maha unustanud. Õnneks ei olnud pikk maa ja ma sain selle vea kiiresti parandatud. Ujumine ise toimus kahel 1,9 km-sel ringil. Esimese ringi läbimiseks kulus mul 31:40 ja teine ring tuli 33:56-ga. Olin 45-s. Tuleb kohe ära mainida, et vahetusalad ei ole minu kõige tugevam külg. Esimene vahetusala-7:14 ja kukkusin 59-ks. Mis seal ikka, nüüd ratta selga. Ratta etapp koosnes ühest 75 km-st ja kolmest 35 km-st ringist. 75 km läbimiseks kulutasin 2:12 ja langesin 61-ks. 
Esimese 35-se läbisin 1:04:19, tõusin 60-ks. Teise 35-se läbisin 1:05:22, tõusin 55-ks. Ja kolmanda 35-se läbimiseks kulus 1:07:05, olin 53-s. Kokku kulus mul 180 km läbimiseks 5:28:46, see teeb keskmiseks kiiruseks 32,9. Nüüd hakkas juba kuumus ka natuke tunda andma, varjus oli kindlalt üle 30-ne, aga päikese käes…, ei taha mõeldagi. Teine vahetusala 6:30, aga selle ajal ei läinud minust ühtegi sportlast mööda. Mis siis ikka, nüüd maratoni jooksma. Jooks toimus 2625 m-l ringil ja seda tuli läbida 16 korda. Jooksu puhul tulid mängu sellised märksõnad nagu väsimus ja kuumus. Kuid vaatamatta sellele suutsin ma enda kohta päris hea jooksu teha, aeg 3:45:05, see teeb km. ajaks 5:20. Finisisse jõudsin ma 33-na ajaga 10:33:06.
