CC Rota Mobilis

Mulgi Rattamaratoni 20. juubeliks otsustasid korraldajad, et peale kõiki neid aastaid ootamist avavad nad lõpuks ühe Viljandi pärli ka maratonisõitjatele. Legendaarne Kõrgemäe tõus, mis oli kõigil keelel ja meelel…..

Raino Einroos:
Juba aastaid on Viljandi etapile mindud Saku100-st mõnevõrra närtsinud jalaga. Seekord oli aga teisiti 🙂

Klubi asepresidendi käsul sai Viljandisse jõudes pikem soojendus tehtud, lausa pool tundi algust ja lõppu vändatud. Tänud, seda starditõusu minu mäletamist mööda ma polegi enne sõitnud ja külmemalt peale minnes oleks ennast kinni küll võinud tõmmata. Evert muidugi tõusu alguses kergitas ennast sadulast ja kadus, mina nii tugev polnud. Enne tunnelite juurde jõudmist oli tuttavatest näha Tarmo Reid, läheduses liikus Lasse Nõlvik ja Everti selg ka jälle paistis. Kõik bueno, tikud alles ja tuju hea.

Pildi peal paistab Kõrgemäe lebo Nõmme mäe tõusu moodi

Juhtus ka. Viljandi järve taga on tuntud järsumad ja veerevate kividega kurvid. Mulle jäi seekord päris välimine trajektoor ja seespool ei võetud paraku kurvi välja – põõsasse lendasin mina 🙁 Säär sai kriimud, ratas korras, üks ‘kurat’ ja edasi. Respect siiski ka põhjustajale – jäi seisma ja uuris, kas minuga kõik OK. Everti valge kiiver oli muidugi kadunud ja pundis uued mehed. Õnneks üksi ei jäänud ja 10 km peal sai samasse sektorisse jälle tagasi. Kruus , mets, kruus, suusarajad, enamuses tuttavad kohad. Tõusu oli juurde pandud ja see mulle meeldis.

Tagasiteel on Loodil asfaldilõik. Juba mitu aastat olen seal püüdnud eelviimased tikud võtta ja grupi esimesena Loodi metsadesse peale saada. Viljandi põliselanikud arutavad vist ikka veel, et kas oli ‘lood Viini metsades’ või ‘viin Loodi metsades’. Vahet pole, sinna metsa esimesena jõudes ja singlitel korralikult peal hoides, olen juba aastaid saanud eest ära. Järgnevatel kiirteedel see vahe on alati küll sulanud, aga alles päris lõpuks. Eelmisel aastal vist jäi alles 2 sekundit.

Seekord sama taktika ei toiminud. Evert sättis juba asfaldil ennast ise veduriks ja läks metsa ka ees. Plaan B peale polnudki mul mõeldud ja peale väikest segadust pigistasin siiski ette. Hoidsin peal. Omast arust ikka päris heade pööretega. Ja ei pääsenud kuskile!? Jäime siiski neljakesi. Andres Maarits märkis midagi lõbusalt ‘Einrooside’ teemal.

Järgnevad kiirteed polnud just minu teema ning tööd läksid tegema Andres ja Evert, mul kippus vahe sisse jääma. Siis tuli juba tagant hooga Tarmo Rei, kes oli vahepeal näärikuuse käiguvahetusest kätte saanud ja nüüd läks tavapärase hooga. Finišis jäi nende sõpradega juba 20 sek ja tagant läheneti hirmsa hooga. Enne Lasset sain üle esimesest matist ja järgmisel matil oli juba Lasse ees. Protokollis täpselt sama aeg.

Lasse Kõrgemäel veel värske ja lillelõhnalisena

Meeldis ja tulemusega (M50 III) rahul. Vaid Loodi metsas oli täpselt ühe noolega koonerdatud. Rota dress oli mõnusalt nähtaval!

Tarmo Ennok:
Nonii. Pärast hommikust sunnitud varajast äratust kell 3:30 enam magama ei jäänud ja Ahto kõneks kell 8:40 olin juba üle viie tunni omas mahlas marineerinud. Viljandisse jõudes oli minu ainukeseks suureks sooviks magama keerata, aga mitte sõitma minna (sõber Marko Pohl seda tegigi ).

Kõrgemäe tõusul mõtlesin pehme voodi ja padja peale ning vajusin vaikselt läbi grupi tahapoole (Imre oli selle eest ikka väga ärkvel ja jõudis Kõrgemäe tõusul teisena ülesse). Veetaksituse juures ei suutnud kuidagi otsustada, kas minna kanaliini või sumbata läbi vee. Otsustasin kanaliini kasuks, äkki vesi ajab muidu une ära. Jalad ringi ei tahtnud käija, mootor turtsus, aga kuidagi sain järveäärse sõidetud. Tekkis esimene kord mõte keerata maha ja minna autosse magama, aga kuna meid oli esimesest tiimist ainult neli (Andre kogub vormi tippu Kreekas ja Raiko murdis Pirital eelmine päev puusa), siis kohusetunne käskis rattaseljas edasi tukkuda.

Sõit oli lihtne – kus tahtsin vajutada, seal ei saanud ja seal kus sai, ei jaksanud. Enamus sõitu kulges kuskil vati sees uimerdades. Holstre suusaradade tõusudel venisin kui hommikune tatt pärast korralikku pidu. 10 km ennem lõppu panin mingis kraavis korraliku maoka – ei teagi, kas oligi libe või jäingi magama. Lõi korraks hinge kinni, jäin veidikeseks pikutama ja lasin silma kinni, nii mõnus mmm…., aga oli vaja edasi sõita. Keerasin lenksu sirgeks ja andsin kuuma.

Finišit sai ka neljakesi tehtud, seekord jäin kolmandaks. Positiivse poole pealt sain pärast sõitu meeldivas seltskonnas peale kerida. Kui ratas ja moll puhtaks pestud ja autosse istusin, sain lõpuks magama. Rajast – minu jaoks liiga palju kruusa.

Tulemused põhisõidult
1. Gert Jõeäär 1:45:24
10. Imre Ojavere 1:52:22
59. Evert Einroos 2:03:55
64. Lasse Nõlvik 2:04:19
65. Raino Einroos 2:04:19
72. Janek Leer 2:05:38
97. Tarmo Ennok 2:08:37
146. Bruno Tamm 2:14:47
168. Taikki Tillemann 2:16:13
220. Ahto Kruusmann 2:21:02
303. Anti Kauk 2:30:40

Kaido ‘Spordidirektor’ Kriisa käis väisamas väiksemaid üritusi, kuhu igaüks ei tea tulla.

Viimati, kui KoMo sarjas osalesin, oli aasta 2017 ja kõige kehvemini ei läinud 😊

Mõtlesin, et proovin sel aastal uuesti, kuna eelmisel sügisel sai Raul Aarmale sõrm antud. Senimaani olen suutnud Taikkit ka endaga kaasa vedada 😊 Lisaks käisid eelmisel etapil Varbolas, Komo õhku nuusutamas ka Janek Leer ja Anti Kauk. Nii on CC Rota Mobilis olnud kenasti esindatud.

Viliverest on ainult head mälestused – sai seal Raikoga 3 aastat tagasi paarisrakendina kimatud ja ülejäänud pundile tagatulesid näidatud. Rada ise on puhas kross – vasak, parem, üles-alla, pidur-gaas. Kusjuures seal seda tõusukest ka ikka koguneb. Kui mööda asfaldit Viliverest läbi sõita, siis ei oska aimatagi, mis rajad ennast metsatuka sees peidavad.

Seekordne ring oli 5 km pikkune ja nõudlik ka tehnilise poole pealt – oli piisavalt kohti, kus minusugune sai oma oskuseid kasutada endast füüsiliselt võimekamate konkurentide vastu.

Võistlus ise kujunes selliseks, et stardist sain teisena minema, aga esimeses kurvis läks tagaratas natuke driftima ja kui maapinnaga haakus, siis nii järsult, et seljast käis valu läbi. Õnneks jäin püsti ja sain sõitu jätkata. Kohalik mees Kert Rungi pani sellise kiirusega minema nagu oleks ta mootorrattaga sõitnud ja ega talle keegi rohkem ohtlikuks saanudki. Mina pusisin teisel kohal ja Rene Kübar, Laur Hiob ning Taikki järgnemas. Õnneks sain jälitajatega kohe esimesel ringil u 30-40 sek vahe sisse ja siis teisel ringil hoidsin ning kolmandal võisin juba natuke järgi anda, sest sõidu alguses viga saanud selg andis tõusudel tunda. Pärast sõitu, kui maha jahtusin, sain aru, et seljaga on pahasti ja järgmisel päeval enam sokke ise jalga ei saanud. Püsti seistes olen kõver nagu Kreeka-e. Loodan, et taastun on kiirelt, aga rattasõiduga on väikene paus praegu.

Tulemused