CC Rota Mobilis

Eesti suurima rattamaratonide sarja 13. hooaeg sai taas alguse Mulgi radadel. Laktaadirohkeima ja naabrimehele/naisele ära panemise egiidi all toimuv karusell võttis kohe esimesel katsel korralikud tuurid üles.
Kes läks starti 5 numbrit suurema kiivriga, kes termotagiga? Kes purustas keti? Kes muutis kasutuskõlbmatuks maastikurattarehvi?

Loe allpoolt lähemalt……

Loom Bruno:
Kui kõik ausalt ära rääkida, sai asi alguse sellest, et ma olin lohakas ja ei hoolitsenud enda ratta eest nii nagu peaks. Nimelt olid käiguvahetuse trossid-kõrid juba oma aja ära elanud. Mõtlesin, et teen ühe sõidu veel ja siis vahetan. Aga võta näpust, see sõit läks seekord selle nahka! Kõigest täpsemalt. Algatseks oli mul selline stardinumber(137), mida pole mulle juba aastaid hooaja alguses antud. Seda loomulikult positiivses mõttes.

Start sujus, Kaido ja Talukas olid kogu aeg silmapiiril, positsioon 100…150 vahel. Ja siis see juhtus, kruusateelt üle asfaldi ja otse kraavist läbi. Tavaliselt olen seal jooksnud. Seekord sõitsin ja tõusunukal astusin keti pooleks (1). Õnneks oli veidi aja möödudes üks tuttav nägu Hispaania laagrist mööda sõitmas, kes mulle ketivõtme sai laenata. Sven – SUURED TÄNUD IGAL JUHUL! 4-pakk on soolas, võta ühendust (56506745). Peale keti parandamist “lasin looma puurist välja!“ Palun vabandust nende ratturite ees, kes said tunda minu õla mükse ja muid huvitavaid manöövreid…

Poole lühema ketiga tuiskamas finishi poole

Ja siis see juhtus, vastutuules kruusal vajutates – jälle kett pooleks(2). Õnneks oli asi juba käpas ja protseduur võttis mõned minutid vähem. Lajatasin edasi ja Viljandi järve ümbruse mägedes suutsin, mängeldes ka kolmas kord keti purustada(3) – TASE! Remont veelgi kiirem ja ühtlasi oli see ka minu rekord keti purustamises! Eelmine rekord pärines aastast 2008 ja see oli Kõrvemaa Elionil – kaks korda! Siit tarkusetera: Käikari trossid peavad olema töökorras, et ei tekiks iseeneseslikke vahetusi, kui neid ei soovita! Vastasel juhul on probleemid kohe tulemas-olemas.

Aga kokkuvõttes koht 291, kolmesaja sees – juhhuu! Ise arvasin 400…500 vahel. Pole paha, arenguruumi vähemalt jäi! Anti, üle 3 aasta tehniliselt korras rattaga ja kohe ka korralik tulemus-111 – tubli! Müts maha Kullionu ees 40 – tase, saab küll kui tahad!

Andre:
See, mis vormis ma peale elu esimest väliskevadlaagrit olen, oli pikalt mõistatus. Jõelähtme Maratoni treeningtempos läbimine ei andnud küll mingit pilti, et kas, ja et, kas üldse?

Stardihommikul polnud mingit tuju ega tahtmist pulssi punasesse lasta. See tunne ei läinud üle ka esimestel kilomeetritel. Start ei olnud ka just unelmate oma – keegi koperdas just minu ees ja vasakult paremalt hakkas juba sammalhabeme klassi sõitjaid mööda viskama. Esimesed 20 km oli ikka tavapärane rõve kannatamine. Ketis tatt ripakil eessõitja tagarattas kinni… no ma ei tea miks seda vaja on?

Kannatused, kannatused…..

Alguses seiklesin trassil koos vahvate poistega jõhvist Vsivtsevi ja Kiviliga. Margus Välja luges reipalt raja ääres kohaks 66. Mudamülkas mulistamise järel olime jõudnud järgi veidi suurema pundini, kus paistis ka Rivo ja veel palju teisi reipaid ja vähem reipaid ruudulises kostüümis spordipoisse. Siis hakkasid Holstre suusatajad ja endalegi imestuseks selgus, et mul oli tõusudel võrreldes teistega suhteliselt kerge. Libisesin eest ära Ruudulisest pundist ja möödusin sujuvalt eesolijatest. Kohaks loeti 50. Tundus, et hakkab looma. Siis sattusin kokku sellise mehega nagu profisportlse Margus Hallikuga, keda tunneb ära eriskummalise ventileerimise meetodi järgi. Rämeda ähkimise ja aevastuste saatel tuhisesime läbi veetakistuse. Pika pungestamise peale maandusime pundis, kus jõulised ketipurustajad Balgabakev, Kannimäe, Gristsenko, Tarvis – minu jaoks unknow territory.

Tundmatul territooriumil seiklemas

Huvitavaks läks siis, kui meile jõudsid järgi lühikese maa liidrid. Pikal imeval kruusatõusul, kus puhus vastu sajandi liivatorm, võitlesid noored lühikesemaa mehepojad oma koha eest päikese all ja meie loksusime nendega kaasa. Maoli oli ka võimalik panna ja Hallik kasutas selle osavalt ära, leides ennast ootamatult kraavi põhjas pinnaseproove võtmas. Kohati tundus tempo jube aeglane, tekkis tunne, et võiks jalutada. Aga tuul oli nii räme, lihtsalt ei saanud kiiremini.

Terviseradade purakas väljumas Andrest

Viljandi järve terviseraja tõuse ma juba ootasin. Kuna olin Holstre mägedes kõvasti enesekindlust saanud, siis oli plaan seal kõvem pauk panna.  Ja see õnnestuski. Palgapäev läks oma teed ja mina talle järgi. Järve kaugemas otsas olin sunnitud üksi vastu tuult suruma. Viimasel tõusunukilt võtsid tagant tulijad kaasa Margus Miksoni, kes pandi vastutuule otsal tööle. See lõppes sellega, et Grisha istus tal tuules, lasi vilet ja tuli mulle enne finišit järgi ja karistas ka muidugi ära, kuna mul polnud enam midagi võtta. Sinna läks 39-s koht.

Kokkuvõttes elu parim sõit. Polnud kõige halvem päev.

Raul Talukas:
Selle aasta esimene massiüritus minul! Olen kõik seni toimunud Mulgi Maratonid osa võtnud ja lõpetanud. Plaan oli seekord traditsioone jätkata, sest katkestamine mulle eriti ei meeldi. Selleks sai peale Jõelähtme võistlust/trenni seal esimese MTB võistlusel tekkinud tehnilised probleemid kõrvaldatud.

Raul on nii küpse, et peab ussi sõitma tõusust üles

Selle poole pealt läks täkkesse, tehnika töötas Mulgis tipp-topp. Lühidalt sõidust niipalju, et plaan oli Holstre-Polli loodist väljas radadeni võimalikult väheste jõukulutustega jõuda, et seal siis üks füüsiline tõsiselt võetav etteaste teha. Tühjagi, vahepealsed metsarajad, pori ja mätas ei istunud kõige paremini ja Holstres kaotasin veelgi kohti, hästi tundsin end ainult kruusal, sest seal sai tuules sõita. Aga ärkamine mul ikka tuli, viimased viis-kuus kilomeetrit lõi klapid lahti ja võtsin mingi viisteist kohta tagasi. Ma arvan kokkuvõtteks, et esimeseks Samsungiks käib kah.

Kaido:
Sellele aastale mitteomaselt üllatas Viljandi üpris sooja ja päikeselise ilmaga. Ainult tugev tuul oli see, mis kontimööda polnud. Stardikoridoris olime kõrvuti koos Bruno ja Marekiga, aga Anti tuli tagant ja pressis  mööda. Talukas ja Andre olid vastavalt seisusele eespool. Õnneks stardis ka seekord lõpukohti välja ei jagatud ja oli 60 km aega oma kohta parandada.

Alguskiirendus seekord väga hull ei tundunudki, sest Bruno ja Talukas olid pidevalt nägemisulatuses. Aga hoidsin ennast natuke tagasi ja võlgu ei võtnud. Ca 15km peal läksin Brunost mööda ja tema istus sappa. Igatses teine Antit taga ja karjus seal metsavahel – vastust ei tulnud! Panime edasi. Vahepeal pean ütlema, et uus ratas on väga hea!  Kuigi enda enesetunne polnud parim, siis Silverback hoidis veepeal ega lasknud grupist maha jääda.

Kuni Holstre-Pollini sõitsin väikese varuga, sest olen nendel suusaradadel varasematel (mitte küll viimastel) aastatel tugevaid haamrilajatusi saanud. Mul oli orientiiriks ees igiliikur Aimur Uuk ja tema tempos üritasin püsida. Väga ärevaid momente seal suusaradadel ei tekkinud ja tõusudest sain ilusti ülesse. Vahepeal tahaks tervitada Andret, kes mulle nii hea ratta müüs!

Kui see H-P lõpuks läbi sai, siis oli väike kergendus küll, sest ega palju kauem poleks enam kannatanud seal kaarutada. Kui ca 15km enne lõppu kruusale jõudsime, siis saime ikka tõelist vastutuult tundma. See puhus nii valusalt, et mul polnud mõtteski nina tuulest välja pista. Õnneks leidus grupis paar tugevat, kes selle lõigu ära vedasid – me olime Toomas Ellinguga nende varjus.

Agoonia läbi heleroheliste klaaside

Kui tagasi Viljandi järve äärde jõudsime, siis sain aru, et jalad pole enam need ja et lõputõusudel võib raskeks minna. Hoidsin ennast grupi peasse, aga ega jõu vastu ei saa ja paar venda panid eest minema. Ise ikaldusin viimasel järsul tõusunukil, kus pidin jalastuma, aga sain paaril mehel veel sabast kinni ja lõpulaskumisele koos nendega. Minu üllatuseks keerasid nad vastutuule lõigul peaaegu boksi ehk jäid seisma. Kuna tagant tuli mehi koguaeg peale, siis otsustasin ise vedama minna ja tegin seda, kuni jõudu jätkus! Päris lõpu eel hüppasid paar meest tuulest välja ja nii mind saja hulgast välja jäetigi. Aga uus ratas on hea, ma ütlen!

Anti:
Erakordselt pikk talv, millele kohe otsa kahenädalane Salou kevadlaager Hispaanias ning uus ja selgelt sissesõitmata sõiduvahend Silverback Storm 29  iseloomustasid EEC avastardiks valmisolekut.

Varahommikune start trio Mareki ja Kaidoga Mulgimaale sujus tõrgeteta. Kohale saabudes selgus tõsiasi, et tuul parkimisplatsil ei kutsunud autost väljuma, mistõttu planeeritud soojendussõit ümber järve jäi ära. Stardipauk ja mäkke kangutamine sujus enamvähem, ümberringi omaklubimehed Marek, Kaido, Bruno, Raul kui ka kevadlaagris vormitimmijaid. Ca 10 km läbimisel tundsin jalgades kerget väsimust ja lasin gaasi pisut maha, mistõttu Kaido ja Bruno eest vajusid. Holstre imevad ja kohati lumised suusanõlvad sõitsin teadlikult varuga ja olin otsustanud peale neid tempot lisada. Kohta loeti Holstres 158.

Silverback toimis hästi, erinevalt Konast käigud vahetasid ja kett ei tulnud maha, juhitavus oli hea, mäkke ronis hästi, seljale ei teinud valu ja üldse käitus sujuvalt, kuid olin siiski ettevaatlik. Mõnevõrra segas pikka lõpuspurti edasi ülitugev tuul, polnud sügavat mõtet üksi tööd teha. Umbes 8 km enne lõppu lähenedes järvele, loeti kohaks 129 ja see innustas tempot tõstma. Lisaks paistis eemalt kevadlaagrist Valduri Hawaii kostüüm. Eesmärk pühendas abinõu ja nii vajutasin nii kuis tuli ja tuli küll. Viimased 2km heitlesin juba paarkümmend kohta kõrgemal ja viimased liivased meetrid sain veel mõnest mööda.

Kohe saavad skalbid võetud

Koht oli ilus 111 , takkajärgi võis arvata, et jäi pisuke varu. Kiidan konkurente, sõpru, Silverbacki ja ilmataati, sest nagu öeldi Salous – tuul on tugeva ratturi sõber. Ja muidugi Andre superesitust!

Madis Sind Võtku:
Nädalapäevad tagasi ilmus sotsiaalmeedias tõestusmaterjal, et lumi on veel maas. Õnneks pühapäevaks oli enamus lund ära sulanud. Tõsi, mitte sügavale maasse, vaid sobivalt suusaradade tõusude-laskumise peale, mis muutusid seetõttu suhteliselt pehmeks ja poriseks. Sõiduga jään ise rahule. Jagasin jõuvarud ühtlaselt 60km peale laiali ja finishis toetasin pea minutiks lenksule.

Rivi lõpust startinud Ergo lendas 20km läbimise järel mudasel heinamaal mööda. Mingi hetk läks ka Asse mööda, kes varasemalt oli pit-stopi teinud. Vastupidavuse trenn oli päris hea, sest kui lõpuni oli 20km, siis keerasin vastutuulega kruusateel tahhomeetri punasesse ja mitte korraks vaid pikemaks ajaks. Kui lõpuni oli 3km, siis mõtlesin küll, et oli seda nüüd vaja. Õnneks haamrit ei saanud – Hispaanias kogutud kilomeetrid ikka õigustasid end. Tänud kellelegi Swed´i tiimi sõitjale, kes korraks ka vedamist viisakalt pakkus. Stardis 683, finishis 453.

Ergo:
Mulgisse sõitma minna tuli  äkkideena, kuna nädalavahetusse planeeritud õunapuude lõikamine lükkus  suure tuule tõttu edasi. Madisel oli ka olemas vaba koht oma katusega kastiautos, seega oli plaan koos ja nii me läksime. Huvitavaid asju hakkas kohe juhtuma, kui me Viljandi rajooni sisenesime. Millegipärast oli liiklus seal närviline ja mingi äge välismaa  auto otsustas järsku pidurdada meie ees ning Madise auto ABS oli vist veits roostes ja nii oli näha meie eelseisvat põkkumist aegluubis. Õnneks 3 cm enne matsu tuli mingi taevane jõud appi ja suunas meid  äärekivisse, pääsesime.

Jõudsime suht hilja kohale ja siis läks sebimiseks. Sain ikka mingi numbri ka veel soetatud kuhugi väga kaugele stardimagalarajoonist. Kui kõik oli nagu olemas, pakkusin Andrele veel  oma viimaseid kiluvõileibu, siis avastasin, et kiiver jäi vist koju. Vaatasin kella ja oli 10 min stardini. Täitsa hea soe tunne tuli, aga püksid jäid kuivaks. Mingi kiire pilk igale poole ja kahe minutiga oli mul kellegi tundmatu hea inimese käest saadud 5 numbrit suurem „asi” peas. Otsisin veel traati, et seda lisakinnitada, kuna tahtis vägisi ära lennata.

Sõit ise algas rahulikult, nagu seal tagapool ikka. Alguses pikalt ei saa mööda sõita, tekivad ummikud. Mingi hetk läks siis tempoks ja sai nautida kõike seda mille jaoks tulime, Asse ja Madise sain kätte mingi aeg  ja kuni 50 km-ni  läks kõik hästi  tõusvas joones, aga siis saabus täielik  haamer ja viimases punktis jäin seisma, istusin maha  ja sõin kõhu korralikult täis. Kahju oli vaadata, kuidas kõik töö ja vaev eest ära sõitis. Kui olin natuke tahenenud, panin mingile karjale sappa ja sai see kauakirutud tuuletunneli kruusaosa ära võetud. Lõpu singlid ja tõusud läksid juba tugevamalt  ja skalpe võttes ning finishis oli küll meeletu väsimus, kuid tunne kordaläinud päeva üle oli suur.

Tulemused:
Andre    40.
Kaido     103.
Anti        111.
Raul        140.
Bruno     291.
Ergo       409.
Madis     453.
Asse        485.

Lauri Tamm M10 3. koht
Kermo Tamm M8 8. koht

Pildimaterjali:
Sportfoto
Rixratas
Meediafoto.ee
Delfi
Viljandi Rattaklubi