Matk “Kuidas elad Põhjarannik” 2012

Kuigi talveilmad on külmutanud paljude rattafanaatikute plaanid kodumaal kilomeetreid koguda, ei seda see meid üllitamast ühte vaka alla jäänud lugu aastast 2012. Ühel ilusal sügisesel septembrikuu pühapäeval kohtusid CCRM liikmed Anti häärberi juures Keilas. Algas korraline sügisene matk, milleks olime seekord valinud klassikalise “Hommikuse-Rongiga-Paldiskisse-Rattaga-Tagasi”.


Alvaro esimest korda elus kubemest kõrgematel jooksudel

Rong tuli õigeaegselt ning suurepärase 30 km/h keskmise kiirusega alustasime loksumist Paldiski suunas. Vahepeal oli küll tunne, et hüppaks rattaga maha ja kihutaks paar peatust iseseisvalt. Loodetavasti on need remondis olnud rongipeatused järgmiseks aastaks viimase peal valmis.

Paldiskist algas teekond kella 11 paiku. Juba esimestel kilomeetritel peale linnast väljumist tõmmati kaelad pikaks ja maanteel tegusid teinud Pille jäi kunagistel TV3 Cupi radadel natuke hätta. Lisaks lõi haamriga ka kõrgusekartus Paldiski pankranniku serval turnides.


30m  vabalangust on isegi Etheli Ihhahaa-Ahhahaa kinni keeranud

Paldiski poolsaare tippu jõudes algasid vaatamisväärsuste otsingud, kuid parimal juhul leidsime Peipsi suuruseid porilompe, mis kõikvõimalikel teedel laiutasid. Tundsime natuke puudust Grisha ja mõnede teiste tõeliste Paldiski spetsialistide rajateadmistest, sest ilmselgelt jäi metsanurkades materjali avastamata.


Anti oma lemmikrajal

Ühel hetkel teatas Anti: “Ooo, seda rada ma tean! Tulge nüüd!” Laskusime vupsti pangalt alla rannajoonele. Ees pidi ootama põnev, sõidetav ja nauditav maastikurattarada. Oh seda rõõmu, kui esimese paarikümne meetri järel algas tõeline Kolgata tee, mille läbimiseks kulus tõenäoliselt pool tundi. Kokku oli seda vast +500 meetrit. Jäigastatud rattakingade taldadel tuli turnida teravatel ja järskudel kaljunukkidel, sumbata jooksuliiva sees ning lõpuks vinnata end püstloodis seinast kuidagi üles tagasi Maarjamaale.


Anti on all valmis kukkuvat Pillet püüdma

Sõit jätkus juba sujuvamas rütmis Laulasmaa poole, kus tegime teenitud puhkepausi ja Andre tutvustas meile värskeimaid uudiseid Vello42 põhjatust varasalvest.

Järgmiseks läks jõukatsumiseks ühe tülika aiaga, mille uusrikkad olid oma häärberite kaitseks mere äärde püstitanud. Upitasime endid ükshaaval sealt üle. Jäänud oli veel viimased üritajad, kui tupiktänava otsast tuiskas sisse valge Honda CRV. Andre haaras oma topeltvedrustatud ratta ja oli juba valmis tegema bunny-hopi üle pooleteise meetrise aia tagasi metsa, kuid õnneks polnud CRV-l GeeForce’i logosid. Läks napilt. Andre illegaaalse pagulase staatus jäi endiselt avastamata.

Edasised matka kõrghetked pärinevad Keila-Joa mõisapargist, kus lukkude sillale lähenev Kaido otsustas eirata reeglit, et 26 tolliste jooksudega pole üldse võimalik laskumisi võtta. Käis korralik kolin ja ragin. Mees ja ratas tulid üksteisest irdununa alla välja. Õnneks kabel ei olnud ja matk võis jätkuda.

Türisalu tõusu kandis hakkas meil otsa saama aeg, mida oli tiksunud juba pea nelja tunni kanti. Kaelad tõmmati pikaks ja suunduti läbi kruusateede ning põhimaanteede otsejoones Keila poole. Kindlasti jäid mõned valusad singlid võtmata, aga midagi peab ju ka järgmiseks aastaks jääma.

Pärastlõuna jätkus Sopsutooma häärberis Keilas, kus Anti saun oli kõigile avatud ning grill pandi huugama. Lisaks leidsid mõned vähem väsinud ning vallatud klubiliikmed endas jaksu veel ka jalkat taguda. See nägi ikka tõsiselt koomiline välja. Üks väike fotomeenutus sellest!


Plätudega Ethel võistu palli taga ajamas