Klubi rakuke Mallorca rattalaagris
Järgneb natuke ebaharilik kirjeldus sellest, mida elavad läbi “sportlased” moeröögatuseks saanud kevadistes rattalaagrites. Kindlasti loe lõpuni 🙂
Etendus: Mallorca, Santa Ponca märts-aprill 2009
Peaosatäitja: Alvaro
Kõrvalosades mängisid kaasa Haanjamehed:
Olavi Mõts aka Olts aka Olaavi Mots, Kuldari kange konkurent
Tarmo Mõttus aka ViguriVänt, Haanjameeste Pealik
Kaido Oru aka Oku, itimees
Pait Hirv aka Pait
Margo Hurt aka Margo
Abimehed: Merida Carbon 905 Ultegra püssid kohalikust rattarentlast Philipp’s Bilke Team
Hotell.
Hotell otse mererannas kaljudel. Milline vaade. Ja selline tuhandetaalane lisavaade avanes meile igal päikesepaistelisel päeval. Check it out!
Öäkk! (See on M mitte N)
Saabumine.
Rõõm oli teada saada, et meid oli Oltsiga kenasti abielupaariks tuvastatud ja ühine kahekohaline voodi installeeritud. Olts oli vähe pipar esimene öö ja loobus diivani kasuks.
I Päev. Tasa sõuad, kuhugi ei jõua.
Laagrit võiks alustada reeglina sellise rahuliku lühikese sissejuhatusega. Haanjameestel oli sellisele kirjeldusele vastavast sõidust oma arusaam. Lõpetasime ajaga 4:45, lisaks puhus sõidu ajal valus tuul. Künkad tundusid veel mägede moodi.
II päev. Lauskmaa
III päev. Seinad
Vihma kallas kogu päeva. Liiga pikaks ei ajanud, aga selle eest huvitavaks. Pait alustas sõiduoskuste lihvimist kurvides, kui kuskil Port Antratxi lähedal end külili keeras. Riided lõhki niikui muiste. Lisaks leidsime kõikide ratturite needuse, kui Port Antratxi ringteelt ei näita korralikult Camp Del Mari peale ja põrutasime otse mingitele käsiteldamatutele tõusudele linna nurgas. Vett tuli jõena teedest alla ja gradient oli +20 kraadi. Ja pikalt. Jõudes peaaegu tippu selgus ju see, et vaja alla ka tulla. Turvalisem oleks olnud jala minna, sest üks auto nt ei saanud tõusust üles, kuna kets käis all ringi.
IV päev. Tugevad oleme.
Otsustasime Okuga tugevad olla ja põhipundile iseloomu näidata. Tegime peale! Kokku ligi 100km ja 3,5h. Võtsime esimese tõsisema mäe 500m kõrgusel ära.
Päeva anekdoot. Lihatöösturist isa näitab pojale vorstimasinat. „Näe, siit pannakse lammas sisse ja sealt otsast tuleb vorst välja“. Poiss pärima „Aga isa. Kas sellist masinat ka on, kus paned vorsti sisse ja lammas tuleb välja?“. Isa mõtleb „Jah, on küll, selle masina nimi on su ema…….“
V päev. Fckn vihm.
Eesti Hüdro Meteoroloogia Jaam näitas laussadu. Rattapoed tundide kaupa – kõikide veloseksuaalide ja karbonokokki põdevate unelm. Sain näppida nii LightWeighti jookse, 8 kilost Specialized S-Worksi kui kõike muud maailma elitaarset plastmassikama. Kuldar ja Veloman (VCL) oleksid seal poes saanud multiorgasmi.
Valge XTR käpp, Stronglight hammakad, Mavic SLR09 jne jne
Lisaks kirikud, saare tuur ja jänese praad.
Päikeselise ilmaga oleks Rolexile konkurentsi pakkunud
VI päev. Auto varastatud!
Margo tuli õhtul meilt pipart laenama. Ette rutates võib öelda, et selle ta unustas lõpuks üldse maha. Aga hea pool oli see, et ta tõi veini ja seltskonna kaasa ning lõpuks lahendasime ära 7 veini ning lõpetasime õhtu kohalikus piljardimeeste mekas kell pool kaks öösel. 12 kohalikku õlut ning 100% võiduskoor panid juba mõtlema – Mis elul viga…..
Õhtu kulmineerus hotelli fuajees, kus selgus, et meie kallis rendiauto Citroen Berlingo oli vahepeal vehkat teinud. Paanikatuba. Küsisime juba telefone, kust teada saada äravedamiste ja Guardia Civil (kohalik Politsei) kohta. Jätsime hommikuks helistamise. Toas kontrollisime võtmete olemasolu – need ka läinud! A sa rsk – toatüdruk oli tuuri pannud. Kotid kõik pahempidi, ei midagi. Nagu ikka oli hommik õhtust targem. Uduse pohmellikardina tagant hakkas Oltsil meenuma, et keegi oli nagu veel õhtal külas käinud. Pait vana mait oli sõitma läinud – ohh seda kergendust. Politseile kõnest oli üsna vähe puudu J
VII päev. Pait ja tema SUUR varvas.
Eelsõna. Kui kodanik Pait tõusu näeb, siis ta nagu kehastuks ümber ja temast saab loom. Risti vastupidi on aga laskumistel, kus mees poeb nummilt jänesenaha sisse.
Esimene päev, kus kõvad poisid keerasid lühikesele ringile. Mitu päeva järjest küpsetamist on lõpuks tulemuse andnud – kastikas. Kolmekesi, Pait ka, siirdusime pikemale 3,5h tõotavale mägede ringile. Vihmast libe asfalt. Viimane laskumine, absoluutselt viimane kurv juba Palmas sees ja mingi eelaimdus sundis mind tagasi vaatama. Pilt oli muljetavaldav – Pait tuleb ringteelt jalg pedaalist lahti ja hetk hiljem on mees mullas ja ratas tiirutab 2m kõrgusel õhus. Jälle pani paugu, seekord mingisse betoonikänkrasse kümppi. Jooks kõver, pudelid ja pardakompuuter mööda ilma laiali. Rattaking ribadeks. Ja põhiline – ainuke vigastus mehel endal oli suur varvas, mis nägi päev hiljem välja, nagu vene sõjaväe kastrulis 10 päeva vedelenud sinine kartul. Ouchhhh.
VIII päev. Margo lahkumisõhtu.
Ilmateadet vaadates tegin otsuse minna juba pool 9 välja. Tasus kuhjaga ära – Oltsiga paarisrakendis töötades saime kokku esimese arvestatava päeva, kus 1600m tõusu ja null vihma. Unimüts Oku küpsetas samal ajal koos teistega 3,5h keskmiseks pulsiks 148 l/min, sai kuhjaga vihma kaela ja hakkas vaikselt surnukuuri autot järgi tellima. Niimoodi tuleb ikka laagris trenni teha!!
Piltmõistatus – leia lauskmaa enne 3 sõidutundi……
Mida teha, kui Su lennuk läheb 9 hommikul (Margo punt) ja vaja kell 6 tõusta? Muidugi täiega hommikuni kütta! Vihma kallas, kui poolkained eestlased jälle oma kodupubi poole tüürisid. Seekord oli sealne kontingent oluliselt mitmekesisem alates kahest ready-to-go baarikärbsest eesotsas Mesimummiga ning trobikonnast CC RM värvides T särkidega varustatud purupurjus inglise tüdrukutest, kes ei peljanud vahepeal ka neid särke seljast rebida. Kui üks meie seltskonnas vaba ja vallaline tüürimees välja arvata, suutsime end kuidagi kontrolli all hoida ja kella neljaks kodu poole tüürida.
Päeva anekdoot:
Peksa on? Raha tahad?
IX päev. Kes ees, see mees 🙂
Pohmell trügib vägisi uksest ja aknast sisse. Peksan kurikaga ja sajatan loitsusid – tundub, et aitas. Saarel toimub Tour de Mallorca. II kategooria võidusõit. Läksime kaema autoga. Hull kihutamine oli Binissalemi väikelinnas. Enda arvates teadsime edasist rajalegendi, aga tund aega vihmase, ülituulise ja 10 kraadise ilmaga tervitanud Sölleri tõusu otsas andis tulemuseks 25 autot ja 12 tsükloturisti. Hale tillikas.
Peagrupp küpsetab lauskmaad
Õhtusel trennil läks andmiseks mäefinishis ja auhinnaks oli õhtuks „Kes ees, see mees“. Võitsin kummipikkusega Oltsi. Oi seda lõõpimist peale magusat revanshi. Liigagi hea enesetunne lubas luksust ning tegin üksinda veel ühe tunni otsa (esmakordne!!!). Tunda oli, et mõned Haanjapoisid oli natuke kasti ääre peal. Õhtu lõpetasime voodimängude asemel hoopis venelaste kalarestoranis.
X päev. Päike!
Valmistume homseks mägede tuuriks.
XI päev. Päev, mida ei unusta……
Esimest korda elus olin enne laagri lõppu sellises konditsioonis, mis võimaldas minna kaasa Sõidule suure algustähega. Erinevatel aastatel on sellest kujunenud 7-9 tunnised eepilised elamused, kus sepikute taluvuse piirid viiakse äärmuseni. Oodata oli 180km, +3km tõusu ja seda kõike õnneks suurepärase ilmaga! Söller, Puig Major, La Calobra. Klassika. Suured kiitused Okule, kes pea kogu trassi seltsi pakkus – teised tegid enamuses tõusudel eraldistarti veri ninast väljas. Tulemus oli näha viimasel kojutõusul, kus nii mõnigi mägedemees kurvalt grupist läbi vajus. Tehtud. Väikese mööndusega 🙂
T-A Gjerdalen on sisenenud kõrgesse mängu rattamaailmas
Käsiteldamatult ilus vaade La Calobra tõusule
Taastumisprotseduurid võisid alata Kaja sünnipäevaga. Kuna tõsised sportlased taastuvad ikka vedelikke tarbides ja aktiivselt liikudes, otsustasin ka vooluga kaasa minna. 7 veini, 3L rummi ja viin oli soojendus kamba peale, klubijooke ei jõudnud enam kokku lugeda. Eestis hakkas vaikselt valgeks juba minema, kui piimhappe väljutamine lihastest unega asendus.
Eesti mees on tantsulõvi :-))
XII, XIII päevad. Kooma.
Proovisin ära sub 7 kilose ratta ja Zipp 404. Pole paha.
Ainuüksi taastav (tsentraalne pulss 113) absoluutselt siledal sõidetud 1h tõi endaga 215 tõusumeetrit.
XIV. Koto ära.
Kokkuvõte:
Tirri laskmist 920km
Kerget tõusu 10500m
Üle ühe euro veini peale on juba raiskamine
Olts on selline säga, kellega tasub jahile minna küll