Jõulumäe Rattamaraton 2014
Jõulumäe Rattamaraton osutus Estonian Cup sarja etappidest kõige salakavalamaks. Pole nagu suuri mägesid, pori on Haanjasse jäetud ning mis see 62 km siis kahe tunniga ära tulla on. Tõde oli aga midagi muud, sest lisaks liivale ja salamülgastele oli korraldaja üllatanud osalejad ühe mõnusa lisapaunaga just siis, kui kõik hakkasid otsa finišisirgele keerama……
Mihkel:
Peale kolme kuud uuesti Estonian Cupi karavanil tagasi ja kohe kodurajal. Hakkas juhtuma juba reede õhtul, kui avastasin, et esikumm on tühi ja põhjuseks lõige rehvi küljel. Algul jändasin lateksiga, aga see ei jäänud pidama ning pidin sisekummi vahele lükkama.
Juba kell 11.34 laekusin koridori, et kiire start teha ja alguses hea koht kätte võidelda, õnnestus. Esimeses osas oli päris palju järske kurve, millest välja kiirendamine kõvasti jalga kulutas. Vahepeal tahtis ka üks rajalint pikali tõmmata, aga suutsin püsti jääda õnneks. Esimeses TP’s loeti koht 5X ja mõned kohad eespool veeres Andre Kulli metallist peletis. Kõik hea.
Andre ja tema tööloom
Esimeses korralikus mülkas pani üks Siplaste mees effektse nipli, üritasin kõrvalt mülkast mööda minna, aga ikaldusin ning punt sai eest ära. Seejärel läks esimest korda raskemaks ja Jõulumäe keskuseni kannatasin ära kuidagi. Peale kitsast „asfaldi singlit“ jäin täiesti üksi. Järgmine pilt kaasvõistlejast oli ca. 10km hiljem eestpoolt lähenevast Kullionust, kes kannatas. Ta oli pudeli ära kaotanud ja sadul vajus alla. Vastavalt klubi hierarhiale andsin kõik oma joogid talle ära ning pidin lõpuni ainult laukavee ja enda tati korduvkasutamise peal tulema.
Kui lõpuni oli 15km, siis saabus mul teine tulemine ja jaksasin pikalt tööd teha. Kui jõuti tagasi Jõulumäe keskusesse, hakkasin pehmel jooksutõusul (jah, oli küll sõidetav) finišit tegema (nagu eelmine aasta). Imestus oli suur, kui rada uuesti metsavahele keeras ning veidi hiljem tuli alles 3km post. Siis läks ikka väga raskeks ära. Vova Vshivtsev läks mööda tööd tegema ning lubas mitte finišit minuga teha. Ma ei jaksanud ta tempos püsida ning jäin maha paarisaja meetriga. Finišisirgel nägin Vovat mind ootamas ja lubati mul ees finišeerida. Aastalõpu Fair Play auhinna jagamisel kindel TOP1 kandidaat. Koht 54, võrreldes eelmise aasta eluvormiga ainult 4 kohta hävimist.
Raino:
Jõulumäe sõit läheb aastatega huvitavamaks. Tundub nagu pidev hirmus kihutamine, tuul muudkui vihiseb kõrvus, aga lõpuks kulub 62 km peale ikkagi ligi 3 tundi. Aru ma ei taipa, kuidas…. Vahepeal polnud võimalust isegi joogipudeliga tegelemiseks hetke leida.
Seekordsest sõidust paar lõbusamat episoodi
Üsna alguses tundus, et järjekordsest liivakastist pääseb mööda puudealust samblarada kõrvalt mööda. Võetud sai trajektoor siis sealtkaudu. Viga. Liiga hilja välkus pohlade vahel pikuti palgipoeg. No ei jõudnud enam esimest otsa tõsta. Tere pohlad, vastu nina. Ja seljale kahtlustäratavad kiisukriimud ka. Aga mätas kinni võttis hoo ja üsna kiirelt sõit jätkus.
Teisel ringil sai mülgastest enamasti ju möödasõitu teha, ringiga, metsa alt. Läksin korra ringiga ja kõik, kes “panid keskelt” võitsid pikalt. Olgu. Järgmine mülgas läksin ka julgelt keskelt. Isegi mingid rattajäljed tundusid seal olevat. Turbasse vajus rehv, siis oli piduriketas kadunud, siis polnud enam esimest jooksu näha, pidurilingid ja nina olid juba peaaegu turbaga kontaktis. Katapulteerusin lisades episoodi “kukerpall”. Lootsin, et jõuan veel tagumisest rattast kinni haarata, et stiilipunkte kohtunikelt teenida. Velo kuivale maale sikutamine nõudis jõusaali karastust. Kommentaarid kõrvalt “Oleks nüüd kaamera olnud..”
Lõpp tuli raskelt. Bruno selg paistis, aga ei lähenenud. Meeldis ja Jõulumäe meestele palju jõudu järgmiseks aastaks lisandite nuputamisel. Järgmiseks päevaks ise ei saanud kohale jääda, aga vingelt palju õnne meite meestele, kes eestikatel taset näitasid!
Bruno:
No ei tulnud seda pauku mida ootasin. Kas oli asi liigses enesekindluses, nohus-köhas või hoopis FS ei toiminud?!
Algas kõik ju suurepäraselt. Esimeste kilomeetritega trügisin ennast Kaido–Taikki gruppi. Seal oli ka meie hea tuttav abimees Tarmo “Esisaja” Ennok. Varsti pani ta minema. Me Kaidoga jäime passima. Taikki oli tõeline töömesilane. Mingi hetk mõtlesin, et vean ise ka natuke seda ca 20-mehelist gruppi. Joogipaus – pillasin pudeli tagasipannes maha – MÕISTLIK! FS-l on ju teadupärast ainult üks pudelihoidja. Seega olid minu joogivarud otsas 45km enne lõppu! Eks seda märkas tagant ka Kaido. Oli ju see sama pudel, mille ta oli mulle kunagi Tahkos, aastal 2011 kinkinud! Nüüd tegi mees sellise šesti, et andis mulle uue pudeli ja jättis ennast 1 pudeli peale. Sügav kummardus, tõeline tiimikaaslane! Sõit sai jätkuda. Esimese ringi lõpus läks Kaido oma teed. Mul polnud ka enesetunne enam päris selline, et täna olen „esi-saja-lõvi“! Teise ringi alguses pillasin Kaido teise pudeli maha – MÕISTLIK! Õnneks oli mul olemas backup äia näol, kes andis uue pudeli. Seega joogi taha ei jäänud midagi. 30-st kuni 45-da kilomeetrini oli minu jaoks õudusunenägu. Lihtsalt ei jaksanud. Ei olnud jalg krampis, ei midagi. Lihtsalt tühi…
Lõvi…..
Mingi hetk tuli pilt uuesti ette tagasi. Selleks hetkeks oli möödunud juba ca 50 ratturit. Enne seda olin ca 120-s. No sadat ei püüa enam miski väega, pidin tõdema. Eesmärk oli tulla väärikalt lõpuni. Haavale sain palsamit sellega, et lõpukilomeetritel suutsin isegi mõnest mehest mööduda. Nende hulgas oli ka Riho “ForEverHobisport” Ever, kes vaevles krampides. Lõpuprotokolli karm reaalsus oli koht 167! Trenni tuleb teha ja mitte möliseda, VOT NII!
Tulemused:
1. Dmitri Sorokin
54. Mihkel Laine
59. Andre Kull
87. Kaido Kriisa
145. Janek Leer
160. Raul Talumaa
167. Bruno Tamm
183. Raino Einroos
208. Taikki Tillemann
323. Anti Kauk
Pildimaterjal Pajurite dünastialt
Takki……
…und Janek