HEEC Valgehobusemäe Rattamaraton 2017

Eesti kõige glamuursem MTB sari jätkus  Valgehobusemäe Maratoniga. Termomeetril olid õnneks uhked plusskraadid ning põhisõit võis alata. Nagu tavaks, siis meie klubist oli kohal märkimisväärne seltskond.

Tarmo:

Mulle liivakastist start sobis, sain ikka väga hästi minema, kuid Brunn tegi mulle ikkagi ära (lendavast Kullist ma parem ei räägigi), õnneks sai liiv ruttu otsa. Edasisest mäletan ainult veremaitset suus, aga ikkagi sõideti must mööda, vajusin aga vaiksel pundist läbi.

Esimeses mudaaugus oskasin lenksu korralikult risti keerata, vedas et püsti jäin, aga paarkümmend joosusammu tuli teha, kuna mul Bolti kiirus puudub, siis jäin ka pundist maha, ees liikusid väikese vahega veel maha jäänus Sigvard Kukk ja keegi Komo omadest.

Mõned km hiljem üle õla vaadates ehmusin päris ära, tagant tuli ikka väga suur punt, see hirm andis jõudu juurde ning sain Sigvardi ja Komo mehe kätte. Liikusime kolmekesi edasi, suurest pundist said ikkagi mõned mehed meid kätte, nende hulgas Rene Mandri ja Kaido Pesor. Esialgu meil ei õnnestunud neile sappa haakida, kuid singlitel saime Sigvardi vedamisel nad uuesti kätte.

Eestpoolt hakkasid mehed ühe-kahe kolme kaupa selg ees vastu tulema, nende hulgas ka Püta, Saarnits ja Kodar, kellel oli tühjeneva rehviga maadlemist, andsin talle ühe ballooni koos otsikuga (loodan, et oli ka abiks). Ca 10 km ennem lõppu kruusalõikudel hakkas raske ja jäin veidi pundist maha, kuid õnneks mitte üksi ja Koos Pesori ja Kruusemanniga saime pundi uuesti kätte.

XCO rajalõigud sõitsime ilusti viisakalt hanereas ja tõsisem vajutamine tehti Kümmeli tõusul kus sain mööda Tiimo Tõnissonist ja Mihkel Einblaust ja sealt tagasi vaatmata lõpuni. Tasuks 49.koht mis üllatas, sest vahepeal loeti kohaks 67.

Igatahes kordaläinud Laupäev.

 

Kaido:

Nädala sees jõudsin rattaga sõitma ainult ühe korra ja seega olin võistluseks hästi puhanud 🙂 Olin eelneval pühapäeval raja läbi sõitnud ja teadsin, mis ees ootamas on – kiire rada.

Stardis oli väike ikaldus, tekkis ummik ja kui lõpuks Taikkiga minema saime, siis mulle tundus, et pooled sõitjad on meist möödunud. Bruno oli juba kaugel ees ning Lasset, Tarmot polnud üldse näha.

Suusaraja põksudel moodustus grupp, kus olid nii mõnedki tuttavad näod. Meie klubist olid seal Taikki, Janek ja Ziil. Püüdsin hoida ennast grupi peasse, et kummipaela otsa rippuma ei jääks.

Sõit võttis teise pöörde siis, kui tagant jõudis pundi etteotsa legendaarne Reimo „veanisetervesõidu“ Nook, tema tuules Ziil ja mina hüppasin neile kohe saba peale. Vaatamata sellele, et vedur oli tubli, siis tekkis meie taha nii pikk rivi, et lõppu polnud näha. Jäneda kandis loeti mulle kohaks 76.

Peale Jänedat ei pidanud Rainer Sildvee närv vastu, tuli ise pundi ette ja ütles hirmuga, et meil vist 50 sõitjat järel. Rada jõudis metsa ja uued mehed asusid pulti – lisaks Rainerile veel Andres Peets ja Armin Pilv. Mina olin neljas ja mul oli nii raske, et vedama ei jõudnud minna.

Kannatasin ja inisesin seal tuules ning mõtlesin, et kohe jään maha, aga hirm taganttuleva massirahutuse ees oli nii suur, et ei julgenud jalga sirgu lasta. Ühel hetkel saime 8 mehega minema – pundis olid veel Nook, Aivar Lipp ja Markus Vähi. Rippusin pundi lõpus ja kannatasin.

Umbes 10km enne lõppu läks ühel sinkul meie punt ka pooleks, aga õnneks jäi Nook meiega ja tõmbas kruusalõigud korralikult ega lasknud vahet väga suureks. Mul olid jalad juba päris tümad ja krambipoisid koputasid. Hansgrohe lõigu algul nägime enda ees suuremat punti, kust paistis ka Lasse ja Rivo Pajuri selg. Ning kuna nende hoog ei olnud väga suur, siis tegime väikese kiirenduse ja olimegi kõik koos.

Valgehobusemäe sektorisse, EMV XCO radadele jõudes, üritasin võimalikult pundi ette jõuda ja sain u viiendana sinkule – Rivo kõige ees. Sain järgnevate tõusude ja laskumistega veel paarist mehest mööda ja jõudsin laskumisel natuke rohkem riskides Rivole ning Magnus Krusemannile järele. Vaatasin, et mehed väga ei liigu ja läksin uljalt mööda, aga järgneval vastutuule liivalõigul sain kohe oma veast aru. Enne tiigi äärde jõudmist panigi Rivo minust uuesti mööda. Tiigiümbruse ringi hoidsin Rivost hammastega kinni ja lõpusirgele jõudes olin veel ilusti tuules, aga finishispurdiks enam jalga polnud ja väänlesin kuidagi üle joone. Krusemann vajutas meie väikese sprindi ära, siis Rivo ja minu järel veel Andres Peets kahe sekundi kaugusel. Lõpukohaks märgiti 57, millega jäin väga rahule!

Andre tegi päris ulmelise sõidu ja koputab vaikselt juba esikümne uksele. Tarmo oli ka oma tuntud headuses. Tänan etapi korraldajaid ja jään ootama Valgehobusemäe EMV XCO rajaga tutvumise võimalust 🙂

 

Bruno:

No ei olnud seekord fäti rada! Eelis oli ainult stardis, esimesel 100m, kus ma olin napilt esi 10- piiril 🙂 ! Siis hakkas mehi mööda minema, nii vaskult, kui ka paremalt. No kuidagi polnud seda jaksu ja veeremist, teistega kaasa minna-tuules olla.

Lõpuks, kui Mihkel ka mööda läks, panin oma viimased jõuvarud mängu ja istusin saba peale. Kiiremate lõikude peal jäin uuesti maha…Aga polnud täna vist ka Mihkli päev! Sain talle uuesti sappa ja mõtlesin, et võiks koostööd teha. Ergutasin teda mitte maha jääma. Mingi aeg see toimis aga, siis neelas meid alla suurem grupp ja meie teed läksid lahku.

Lõpupoole oli jälle deja-vu eelmisest aastast, kus mulle jõudsid järgi Talukas ja Raino. Oma meeste nägemine pani mootori jälle täistuuridel tööle 🙂 ! Lõpetasime 20 sekundi sees – Raino, Talukas, mina.

 

Ahto:

Hommikul ärgates ei olnud üldse sellist tunnet, et täna võiks kopsu vasakust kõrvast välja sõita. Kui hommikusöök ja kohv olid lipsu taha keeratud hakkasid juba teised mötted liikuma. Korjasin Tarmo “BMC FS” Ennoki peale ja liikusime silm päikesest vildakil Valgehobusemäe poole. Auto liikus kohe teistmoodi kui uus ratas katusel vahet ei ole, et see minu oma ei olnud 😀

StartPlatzeni ümber käis juba 10:45 korralik sigin-sagin hea, et üldse tiimide parklas löögile sai. Ilm lubas lühikestega peale minna ja enekas oli paljulubav.

START! Ja kohe korras error. Stardis olnud pikemat sorti liivakast jooksutas enamus operaatoritel serverid nii kokku kaasaarvatud mina, et ei osatud puzlet lahti hekseldada. Selle asemel, et liivakastist läbi joosta hiilisin nagu p**se kukkunud luuraja ääriveeri ikaldudes sellest mööda. Kui esimene feil oli tehtud, proovisin päästa mis päästa andis. Suusaradade üles-alla trianglis jõudsin Valdnerile jalg kangis järgi. Marek teatas, et liigub piirajas.

Veidi veel ja tekis tunne nagu oleks kiirteele seisma jäänud. Kaks punti pani minema. Õnneks kolmandale seltskonnale sokutasin end kuidagi sabale. Edasi oli koguaeg raske. Tundus, et tuul oli pidevalt vastu ja otse minu peale. Jõin vastumeelselt ja geeliisu ka ei olnud. Ootasin raja kõige ägedamat singlit mis oli umbes 35km kandis. Tõusude ja kiirete laskumiste vahele oli põimitud kiire sinku, kus sai kallutades pidureid näppimata läbi vuhiseda.

Nagu ikka suutis üks härra end enne oodatud singli algust täpselt minu ette sokutada ja kogu lõbu ära rikkuda. Sõnade peale “ära palun pidureid näpi” asi veidi muutus, aga mitte oluliselt. Edasi tuli kruusaterror… Viimased 2-3km olid ägedad! Kohe nii ägedad, et lõpus küsisin Tõnissaare käest, et miks mul seda jälle vaja oli?

Lõpetuseks. Kiire rada on vahelduseks äge. See kui sõita ei jõua ei tähenda, et rada kehv oleks. Raplas klaarime asju edasi rsk!

 

Ergo:

Valgehobusemäele läksin teadmatuses mis saama hakkab, kuna viimased tõsised mahutrennid olid alles suuskadel. Nuputasin tõsiselt  kuidas jälle kiirelt  tippu jõuaks. Selleks otstarbeks hankisin Anu Saagimi seni avaldamata käsikirja viimase versiooni „ Piimavannide positiivne mõju  rattaspordile“ ja päev enne tegin erinevaid leotisi. Korraks tundus, et nagu hakkab looma.

Võistuspäeva hommikul olin elevil, ilm  päikseline ja külm, pakkisin ennast korralikult ära, sest Kuusalu maratoni taifuuni  kogemus oli sügavale mällu sööbinud, et juhtuda võib kõike. Riidevalik  oli piisav, sest kodust oli kaasa pakitud kaks paari villaseid sokke ja ühed veekindlad käpikud.

Startisime Antiga kusagilt mäe alt, kohe oli mõnus liiv ja jalastumine, edasi suht kiire andmine. Kõik toimis seni, kuni masinavärk hakkas keemistemperatuure näitama. Umbes 40 kilomeetril sai see üleeelmise aasta jääkenergia lõpuks otsa. Siis käärisin villased sokid alla, lasin jala sirgu, võtsin taskust pliiatsi ja paberi ning panin kirja mõned luuleread…

Stardis oli liivalosse,

pulss siis kargas punasesse.

Eest ei paistnud  Rota poisse,

Olen jäänud viimastesse.

 

TULEMUSED:

1.Peeter Pruus

14. Andre Kull

49. Tarmo Ennok

57. Kaido Kriisa

64. Lasse Nõlvik

72. Janek Leer

112. Janek Maidla

132. Raino Einroos

133. Raul Talumaa

137. Bruno Tamm

197. Mihkel Laine

269. Ahto Kruusmann

316. Anti Kauk

333. Ergo Jair

DNF. Taikki Tillemann

 

Poolmaraton:

1.Kren Kask

41. Andre Kauk

 

PILDID (Flickr ametlik)

PILDID (Janne Epner)

Comments are closed.