Haanja100 2019
Paljude ratturite hooaja kõrghetkeks on Haanja100 maraton. Foorumis tõmmati suurem mandross juba varem üles ning ootusärevust kasvatas ka nilbe ilmaennustus. See aasta oli kavas ka jälle miilisõit julgematele ning meie klubi julged olid Raul ning Janek M. Järgnevalt aga sõna Mesikäpa distantsi meestele.
Raino:
Kus on lubatud kliimasoojenemine?? Mida mina saan teha selle heaks?
Sellised mõtted tekkisid peale TRM-nimelist katastroofi nädal tagasi. Mul pole rattaga sõites kunagi nii külm olnud, enamus rallist külmavärinatega, hambad plagisemas ja null jututuju. Andres Maarits – tänud selle vanaka suutäie eest seal jahedas finišitelgis!
See kõik oli muidugi hea ettevalmistus H100 nädalavahetuseks … Kirja sai ennast juba ammu pandud täispikkusega miilisõidule, olin valmis senise kogemuse järgi 10-11 tundi rajal olema. Peale TRM-lt elusalt kojujõudmist tundus, sarnase ilmateatega jääb Haanjasse sõitmine üldse ära.
Aga paari päevaga sai sooja jälle sisse. Laupäev lähenes, ilmaennustused ei paranenud. Reedel juhtus uskumatu lugu – palusin Ivaril teha mulle downgrade pikalt sõidult lühikesele, no ei julgenud alustada paduka ja külmaga juba kell 7 ja teha seda pimedani. Pehmo vist. Tagantjärele mõeldes oli siiski õige otsus.
Muidugi oli nüüd valmistumine hommikul põhjalikum – mitmed kihid alussärke, kilekas, kreemid, talvepapud ja talvekindad. Soojendust rattaga 200m auto juurest koridori. Rõõmustav oli Rota klubiriideid nii hulgaliselt eespool näha! Plaan oli lõpuni ühtlaselt vastu pidada. Rahulik start, lobisemine Ahtoga, siis Kaidoga, siis Tarmoga, siis sai pikalt koos Taikkiga sõidetud. Lobisemist jäi juba vähemaks. Taikki võttis hoogu natuke maha ja jäin üksi edasi minema. Tunne oli väga hea ja omadest tundus nüüd eespool vaid Bruno olevat. No muidugi lisandus nüüd täiendav plaan – Bruno võiks ikka kätte saada. Õnnestus ca poole sõidu peal.
Külm ei olnud, palav ka mitte, mootori pöörded püsisid rohelises, lausa lust sõita. Janek Ziil oli ka pea igas teeületuse juures esindatud ja ergutas. Kohad paranesid veel kuni viimase TP-ni. Seal oli muidugi tase – ratta täishooldus, pesu, õlitamine. Arbuusi pidin sel ajal paraku ise suhu panema.
Natuke enne lõppu, see heinamaa kaval tõus. Oli plaanis sel aastal rattal võtta, aga tulin ikkagi jälle maha. Küllap 2020 olen tugevam ja sõidan. Kulus 1 suurem pudel jooki, mõned geelid, TP-dest banaani ja arbuusi. Peale lõpetamist ei tundnud küll, et 60km sama libedalt oleks veel tulnud.
Respect Raul ja Janek! Klubi korralik esindatus paistis kohapeal hästi silma, meie omasid tuli vahepeal tähelepandavalt järjest. Suured tänud Ziilile kaasaelamise eest!
Karujärvel näeme!
Bruno:
Teen lühidalt:
H100-le lubati samasugust ilma nagu seda oli TRM-il. Mis mul selle vastu olla sai, pigem sobis isegi rohkem see „pasteediralli“!
Seekord pikalt „ei jahuks“ ja tooks välja kogu ürituse plussid ja miinused:
– esimese 7km-ga olid talvekingad ääreni vett täis ja tuli sõita jalad vees.
– tagapidur töötas ainult 10km 🙂
– kaotasin Rainole 35 sekundit
– osalustasu hakkab lähenema taluvuspiirile!
+ hea ilm, uduvihm, tuul ja +4C
+ korraldus ja rajamärgistus
+ esipidur töötas lõpuni välja 🙂
+ hooaja parimad jalad
+ läbi aegade parim koht H100-l
Tarmo:
Minu viies H100! Läksime Krusaga mõlemad buffi järele. Ilmateade lubas nädal aega “suurepärast” ilma, seega valmistusime vastavalt. Hommik oligi selline nagu lubatud- ei päikest, ei sooja, külm, tuuline ja vihmane +5kraadi max. suurepärane rattasõidu ilm.
Pärast 10km sõitu ei olnud minul enam ühtegi kuiva kohta, isegi Shimano talvekingad olid läbi vettinud. Läksin rajale testimata camelback seljakotiga, mille mu tütar oli kuskilt loosiga saanud. Tundus hea mõttena H100-l see esimest korda ära testida (täitsa oinas). Kütiorgu jõudsin koos sõprade Kaido ja Taikkiga ja veidi maad eespool paistis ka Raino selg. Kütiorgu laskudes olin õnnelik, et püsti jäin. Serpentiin üles tuli paar korda jalg maha panna.
Teises TP-s pesin ratta puhtaks ja hakkasin vaiksel üksi edasi liikuma. Olin kindel, et Kaido ja Taikki püüavad mu varsti kinni, aga nii ei läinud. Edasi sõitsin põhimõtteliselt üksi. Ainult oma jõuvarusid valesti hinnanud mehepojad tulid selg ees aeg-ajalt vastu ja kohe ka jäid. Vällakal sai paar korda mõned jalgsi sammud teha, aga enamuses sõidetud. Vällakast alla tegin ühe hüppe ka ära (see vaevas mind Rõuge Tuurist, et siis ei teinud).
Munamägi üles ja alla ja siis tõus, mida ma pole kunagi veel üles saanud (kurat,ma pean selle ükskord ära tegema). Loomulikult oli nüüd vaja läbi vooliku saada oma seljakotist paar sõõmu värskendavat jooki, aga mida sealt ei tulnud oli jook. Olin vist vooliku kuidagi halvasti sättinud ja jook ei tule läbi. TP3-s ootasid ees tuttavad Singli tüdrukud. Kohe sain värskendavat vett ja pakuti veel ühte head jooki, aga selle jätsin seekord võtmata (mõni teine kord, mõnel teisel sõidul). Võtsin seljakoti ära, et voolikut sättida, aga sealt ei saanudki midagi tulla kuna oli tühjaks tilkunud oma vigasest lukustusest. Äge raisk, pool maad minna, ja juua pole, polnud mõtet väga sinna kotti ka enam midagi panna, nagunii jookseb tühjaks. Jätkasin ilma joogita.
Jürihani, suurepärane oli lõpuks ka vahelduseks puhtast veest läbi sõita. Tõus läks probleemivabalt, siis veerevad kivid, ka neist sain ilusti üle, kuid siis see juhtus. Tegin liiga järsu pöörde paremale ja esiratas libises alt ning minu poolt tuli korralike stiilipunktidega sukeldumine pea ees künkast alla. Õnneks sain käed ette ja maandumine oli päris pehme. Rapsisin ennast mudast puhtaks ja liikusin edasi. Umbes 67-68 km näen, et üks Hauka Veloklubi riietes mees pakib asju autosse. Tegin nii kurva näo, kui suutsin ja küsisin, et ega ühte ülearust pudelit ei juhtu olema. Oligi, aga ennem kui pudel koos puhta veega anti pesti mu ratta ülekanded puhtaks ja pandi õli ka veel ketile peale VAU. Ei ole see inimeste headus ja sõbralikkus kuhugile kadunud. Suured tänud Sulle, kelle nime ma kahjuks ei tea.
Jätkasin sõitu palju rõõmsamas tujus, lisaks veel teadmine, et ainult 10km on veel rasket osa, siis ju läheb ainult allamäge. Oi kui väga ma selles eksisin ja see sai valus olema. Viimases TP-s andsin oma seljakoti meie klubi Janek Leerile, viimast batooni ei hakanud ka sööma ega kaasa võtma. Ainult 20km allamäge ju sõita (kuradi lollakas). Samal ajal võttis peaaegu vägisi Guido Salumäe mul ratta käest ja pesi selle puhtaks ning pani õli ka ketile. Sind saan siin nimeliselt kohe tänada, aitäh Guits.
Veidi pärast TP-d viskasin ennast veel korra siruli. Jube tatine koht oli ja esijooks pani alt minema. Ootasin ja ootasin, et millal nüüd kergeks läheb ja allamäge saan sõitma, ei midagi. Need allamäge lõikusid tuli ju ka kurat vändata, niimoodi imes, metsamehed olid ka veel takistusi juurde teinud. 93km sõidetud tunnen, et hakkab raskeks minema, mõtlesin selle batooni peale, mis söömata jäi. Km hiljem tuli litakas ära, jäin peaaegu seisma. Silme ees virvendas ja peas vasardas, et millal see kõik läbi saab. Õnneks tuli meelde, et olin särgi taskusse ühe geeli pannud. Ruttu õngitsesin selle välja. Küll maitses hästi. Ja pärast seda kuradi Kuradi mäge oli elu jälle lill. Tänu geelile tuli elu veidi tagasi ja sain ikka lõpuni ära ning sain oma buffi kätte. Kohe pärast mind maandus ka Kaido, kellega siis vaikselt kulistasime õlut ja mugisime suitsuvorsti, maitses hästi.
Oli selle ilmaga kuidas oli, aga nendel viiel korral, kui olen käinud H100-l, oli see minu arust parim rada. Ilm tegi raja raskemaks, aga kuivaga oleks see kõik ikka laus nauding. Mina tänan ja juba sama päeva õhtul arvasin, et järgmine aasta jälle.
Ahto:
Kolmapäeva hommikul ei olnud veel kindel kas üldse stardin. Ratta raam oli pooleks (tõenäoliselt Himos Epic tagajärg) ja uus polnud veel kohale jõudnud. Õnneks saabus enne tööpäeva lõppu Andrelt piltuudis, et uus raam on Pirita Hawaiis Sepa käes. Tulemus oli see, et Kristjan tegi taas hookus-pookust ja neljapäevaks oli minu uus elukrdi tuus 2020.a. raamiga BMC valmis. Poleks Andret (Hobisport) ja Kristjanit (Hawaii) oleks mul seekordne mudaravi vahele jäänud. Tagantjärgi tarkusena oleks see võibolla isegi hea olnud, aga tol hetkel oli vaja 5x buff ära tuua.
Laupäeva hommikul, kui miili mehed minema tustisid, hakkas sadama ja see andis aimu kui seiklusterohke päev meid ees ootab. 5min enne starti kirjutasin koos Singlikate Anneliga nimesid kilekottidele mida TP-sse saata. Nõks enne “Põrgutee laulu” upitasin ratta koridori ja lasin vihmal end veidi värskendada, et uni silma ei tikuks.
START. Kohe hakkasid kiirrongid ja niisama madalstardi täristajad näitama kuidas asjad käivad. Mul polnud aega sellega tegeleda, vaid proovisin uue rattaga hakkama saada. Alustuseks oli väga harjumatu elektrooniline käigukast. Enne kui Sepp selle peale ladus küsisin, et oled ikka kindel, et H100 on selleks parim koht kus testida? Vastus oli, et “kus siis veel”. Kütioru esimesel laskumisel käis peast läbi, et äkki prooviks raamiga koos tulnud integreeritud dropper posti, aga viskasin selle lolli mõte kohe peast. Liiga palju uusi asju korraga ei kõlanud üldse ägeda plaani moodi. Igaljuhul siruli ma seal korra viskasin kui ühtlasi Ergo must mööda uisutas.
Pärast Kütiorgu hakkasid kõik hammakad ja vahetaja tegema imelike hääli. Vaatasin korra allakorrusele ja midagi ei näinud, kuna seal oli end mugavalt sisse võtnud kaks Haanjamaa venda Muda-Ats ja Sita-Ets. Neil käis pidu täies hoos kuni ma selle lõpetasin TP2-s. 2-3km pärast olid, aga need kaks kohaliku füürerit taas kohal ja õgisid üksteise võidu mu uut surisevat X01 AXS käikarit. Ma ei ole kunagi fännanud rattaga jõgedest läbi sõitmist, aga nüüd olin täiega õnnes selle üle, et saan sõita läbi selge läbipaistva jõe mis ratast veidikenegi kergemaks ja puhtamaks peseks.
Vahelduva eduga kupatas ilmataat igat sorti vihma peale – külma, sooja, teravat, seenekat, paksude piiskadega jne. Niikuinii olin koguaeg kaltsmärg, siis nii imelik kui see ka ei tundu see enam ei häirinud. Sama oli muda ja liivaga mis hammaste vahel krigises. Umbes 50. km tekkis tunne, et olen metsas üksi. Kilomeetrite viisi mitte kedagi. Vahepeal trehvasid mõnda tuttvat nägu kellega polnud vaja isegi rääkida, et üksteist mõista. See kõik tekitas ümber paralleel-reaalsuse mis oligi “uus normaalsus” nimega H100. Olin selle vahepeal juba unustanud. TP3-s saatsin need kaks Haanja ülbet füürerit (Muda-Ats ja Sita-Ets) korraks sööma ja korjasin 3-4km pärast uuesti peale.
TP4-s haaras mu ratta Guido Salumäe, kes lõi selle lausa läikima ja pani isegi ketiõli peale. Ulme! Guidole nukid! Veidi enne sai Singli Laansaluga koos arutatud, et kui 20km on lõpuni, siis on ainult allamäge chill-grill. Sittagi. Kõik oligi äge, ainlt et need singlid ei lõppenud. Kui isegi vahepeal tundus, et ratas veereb, siis see oli geelist saadud lisa litter mis varsti kustus. Pole kunagi varem nii pikalt oodanud veerevaid kruusateid ja kui need tulid, siis vaid näpu otsaga narrimiseks ja kohe keerasid metsa läga sisse tagasi.
Kui Kuradi mäge nägin, siis üks silm naeris ja teine nuttis, kuna teadsin, et kohe on läbi, aga jalad olid täitsa otsas ja krambid mis kimbutasid juba viimased 30km olid kohe-kohe oma viimast hoopi andmas. Ronisin maha ja kaks kaaslast Marco Haas ja Priit Saksniit astusid oma teed. 3km enne lõppu Terviseradade singlitele keerates sain korraks jalad tagasi ja tallasin Marcol ja Priidul eest minema. Ei olnud eesmärk, aga kuidagi läks nii.
Lõpetuseks. See oli üks raskemaid sõite ja vist ka pikemaid mis teinud olen. Tehnika pidas eeskujulikult end üleval. Sepale nukid, et julgustasid elektroonilise vahetajaga sellisele sõidule peale minema. Kuiva ilmaga meeldiks see rada mulle kohe väga. Märjaga uuesti samale rajale ei kipuks, aga “never say never”.
100Miili
- Neemela 8h 48min
…
19. Raul Talumaa 11h 35min
…
43. Janek Maidla 13h 40min
100 kilomeetrit
- Gert Jõeäär
…
30. Raino Einroos 6h 32min
31. Bruno Tamm 6h 32min
…
36. Tarmo Ennok 6h 40min
37. Kaido Kriisa 6h 40min
…
55. Taikki Tillemann 7h 03min
…
116. Ergo Jair 7h 56min
…
131. Ahto Kruusmann 8h 05min