Beskidy MTB Trophy 2018

Ei möödu ühtegi aastat Poola Vabariigis toimuvalt Beskidy MTB‘l ilma eestlaste kohaolekuta. Ei olnud erandiks ka see 2018 versioon. Meie klubi roosades vormides olid kohal Ennok, Maidla ja Krusa.

Ahto:

Kui me Maidlaga oma rattaid Citroen Picassosse paigutasime, päevitas Ennok Pirital. Pirita Hawaiis installiti tema rattale uut tagaamorti. Nibin-nabin joppas selle asjaga. Vastasel juhul poleks Team BMC teoks saanud.

Leedus ühes teeäärses mõisas tegime kiire ööbimise+vanaka. Teisipäeval Poola teedel sõites viskas temperatuuri +32 peale. Saime aru, et tuleb soe nädalalõpp. Õhtuks olime Istebnas vanas tuttavas hotellis kus saime suuuuuure rõduga suure toa restorani peale kust oli kena vaade tuttavale suusamäele ja miniloomaaiale. Jah, see sama laama ja eesel tegid oma asja samamoodi edasi nagu ikka ainult veidi harvemini. Hakkavad vist vanaks jääma.

PreRace – kolmapäev. Timmisime oma velod õigesse seadesse.

Kui Team BMC fotosessioon tehtud sai läksime kogu eestlaste gängiga metsa vahele hängima. Tegime riietele mõned poritäpid peale ja saime kinnitust, et kõik on täpselt nii nagu peab. Koduhotelli kohustuslikul suusatõusul, kus keskmine nurk oli haiglane 18,5% saime oma PB-d ja päeval oli ✔ kirjas!

Neljapäev “D1 – Wielka Racza”. Dist: 45,3km ja tõusu 1636m.

2016 oli see kolmas päev. Toona suht pekkis päev tänu rehvijamadele ja minu kolmanda päeva klassikalisele ära kukkumisele. Pole end kunagi kolmandal päeval hästi tundnud. Kuna seekord oli esimene päev, siis lootused paremad. Väidetavalt panevad korraldajad selle etapi nn puhkama. Seega meil au seda viimast korda sõita.

Kohe stardikoridoris viskas +37,8 kraadi. Kui me Ennokiga olime kerges mandrossis, siis Maidla hoolitses selle eest, et see mandrossiseier oleks 3x kõrgemal kui õhutemperatuur. Polegi seda vana tuurihunti nii vibreerimas näinud.

Start. Asfalt, tõus, vahvlitõus. Sellele järgnenud laskumisel hakkas vaikselt looma. Hajameelsus vms, aga kui metsavahel saabusid esimesed porised rööpad, siis need tahtsid kohe vägisi maadligi ära tirida. Õnneks hoidsin kuidagi ära ja sõit jätkus ilma igasugute ekstsessideta. Väga ei mäleta sellest etapist midagi. Ei läinud panema, aga tagasi ka ei hoidnud.

PS. Vahvitõus – nn vahvlit Poolakad armastavad väga. Kes ei tea, siis vahvel on u.1m lai ja 1m pikk betoonblokk millel u.12x12cm augud sees. Selliseid blokke on laotud pikalt üles mäkke auto rataste laiuselt sõidukite jaoks, et sedamööda iga ilmaga üles lihtsami sõita oleks. Kui sellel jalgrattaga sõidad, siis vibreerid nendes aukudes nagu õmblusmasin. Ei ole hea sellel sõita amordid lahti ega ka kinni. Mida päev edasi tuuril läheb seda ebameeldivamaks see vahvel muutub.

Reede “D2 – Rysianka”. Dist: 58,8 ja tõusu 2059m.

Stardikoridoris viskas Garmin +35 ette. Ennustus lubaski sooja ja vblla ka äikest. Selle etapi ühe topelt tõusu ristisin 2016.a. Mama Ljubaks. Läksin õhinal vana tuttavaga taas semmima, aga pidin pettuma.

Mama Ljubast pold halli essugi järgi jäänud. Mäe otsa keerutati meid teist teedmööda. Lisaks lubati mingit ägedat tõusulõiku mis jääb kauaks meelde. Jäi meelde aint hirnuva laama s***maitse. Lahtised suured kivid segamini puidurisuga ja nurk miski 18+. Seda oli rõvedalt pikalt vertikaalselt u 600m. Sellele eelnes muidugi pikk vahvlitõus oma nilbe 17+ nurgaga.

Etapi olid nad igaljuhul tänu sellele “you remember this section for a long time” pmst pekki keeranud. Muudan selle Mama Ljuba nime ümber “poola laama nilbeks hirnatuseks”. Kahju tglt. Siit soovitus rajameistritele, et ärge mõelge üle.

Pärast seda perverssust hakkas nii kallalama, et alla-ülesse ja krt teab mis pidi voolasid korralikud mägijõed, mida mööda pidi sõitma. Selle kõige vahele peksis korralikult äikest ja veidi aja pärast muutus vihm jääkülmaks padukas. Temperatuuride vahe oli tuntav isegi kõige paksema nahaga Poola Miroslawidel, stardis +35 ja vihma käes +7. Seljakotimehed võtsid oma pambust kuftad selga mille peale ma võtsin geeli+lonksu vett ja lõdisesin edasi. Vot siis kadus korraks igasugune rattasõidu isu ära. Fak müün kõik rattad maha ja hakkan kuuuurijaks. Bliin kui külm. KÜLM!!! Midagi selga panna pole. Ise läbimärg ja hakka nüüd selles mägibasseinis laskuma. Umbropsu tulid kõik lippadi-loppadi alla. Üks järsem märgade suuremate lahtiste kividega sektsioon lõppes aiaga kuhu sai rõõmsalt täie hooga sisse puristada.

Kohalikd verejanulised olid endale etteritta kohad valmis pannud ja telefonidega tehti live ülekandeid kuidas ratturid end pooleks sõidavad. Kui ma sinna peole kohale jõudsin oli mõlemal pool raja ääres juba mehepojad külili ja korjasid end kuidagi kokku. Pohl otsustas ka seal ratta hüljata ja pingviini trikki teha. Vähe sellest keeras ta end veidi aja pärast uuesti külili. Juu see Poola pori nii meeldis.

Tglt midagi lõbusat seal ei olnud. Kui kohale jõudsin oli ta verine, mudane ja ratas suht lömmis. Järgmisena oli minukord ühes vallis külili visata. Suht pehmelt ja ilma mingite kadudeta. Õnneks sai Pohl ka kõik enamvähem sõidukorda ja täristasime kahekesi edasi. Pohlil oli kukkumisest suht niru olla ja sõiduisu ka läinud. Igaljuhul vegeteeris ta minuga kuni viimase tõusunukini ja siis lasin tal minna. Vot see oli elamussõit rsk 👊!

Laupäev “D3 – Klimczok”. Dist: 46,3 ja tõusu 1812m.

Kui Rota gäng race centerisse kohale vajus mängis suurtest kõlaritest lugu “Riders On The Storm”. Ei saanudki aru kas see oli eelmise päeva jätkuks või valmistati meid uueks katsumuseks ette? Tänu eelmise päeva massaažile, mille hotellis eriüüüberspets tellisime, olid stardis jalad üllatavalt ok. Korra isegi lootsin, et äkki mu kolmanda päeva ära kukkumine jääb seekord ära? Stardialas vajus Ennok nii sügavale mandrossi, et tormas otse oma koridori sõnagi lausumata. Vaatasime Maidlaga üksteisele otsa, et mis asi see oli? Ronisime siisiki talle ligi ja tegime kohustusliku nukkide ringi ära! Temp hakkas ka jumet võtma ja näitas +29. Huhh noogutasime Maidlaga, et täna tuleb hea jahedamapoolne sõit. Ennustus lubas muidugi pmst looduskatastroofi koos kõikide juttudega. Rajameister timmis alustuseks suht lauge, aga pika ronimise.

Järgmisel laskumisel jagasime rada triatloni rahvaga kes oma jooksu mäest alla tegid. Taas omaette elamus. Sellelt etapilt ootasime kahte maasikat. Raja keskel olev perversselt pikk 5km tõus “Milanów” mis algas 600m pealt ja lõppes 1110m peal. Tõus ise oli kord kruusane, siis vahvel ja siis kividega segamini liiva-puidu pudruse pinnasega. Vahepeal pikalt 17+ nurkadega. Kusjuures leidsin lõpuks triki kuidas neid on võimalik sõita. Vot erivärdjaid 20+ nurkasid ma sõita ei mõista ega pikalt ei kannata. Eks midagi peab järgmisteks kordadeks ka jääma mida lahti hekseldada. See lõputu ronimine oli tglt täitsa äge. Rahvast vooris üles-alla. Turistid, kohalikud uudistajad, sportlased, koerad, lapsed, fotograafid. Viimaste droonid vurisesid peakohal ja fotokate välgud sähvisid.

Eesti fotograafidel on siinsetelt küll üht-teist õppida. Kohad kust pildistati ning mis olukorrad ja vaated kaadrisse jäid olid tõeliselt ägedad. Kusjuures isegi nendest sadadest piltidest mis klõpsitakse pannakse välja vaid need kaadrid millel on rohkem kui üks-kaks nüanssi mida vaadata. Kõik mis mälukaardile lahmitakse ei pea ju välja panema.

Sellel müstiliselt tõusul tutvusin ühe poolakaga kes uuris kust tulen ja mitmes kord Beskidys. Mees kiitis ilma ja mainis, et 2017 oli kallanud neli tuuripäeva jutti. Õhhhh… Tundus, et meil oli jopanud vist? Korra vaatasin seljataha ja nägin, et meie kena ilm saab kohe lõpu ja meid püüab kinni võimas sajupilv. Andsime jalgadele valu, et saaks kuiva jalaga üles. Õnneks vihmast pääsesime.

Kui mäest alla hakkasime lajatama, siis saabus üks üllatus singel mida eelnevalt ka lubati. See singel oli küll tilk tõrva meepotis. Taga järgi loksunud Poola sõbrale ütlesin selle kohta paar rõvedat fraasi ja jätsin ta sinna ikalduma. Lõik oli veetud mäe külge mööda porist samblasinglit kuhu olid maha langenud suured jämedad puud mis ulatusid rinnani. Lisaks vedeles hunnikutega igast metsarisu kust idekas käikarisse mõni sateliit saada. “Lustimist” seal jagus.

Etapi lõpetuseks see kuulus Poola presidendi residentsi tõus. Ohsaapoiss, Garmin viskas kohe ette Strava lõigu andmed, et hakka aga peale kallama. 2,2km ja keskmine nurk 8,5%, algus leebem ja lõpp nagu ikka “sihvakam” nagu Poolas kombeks. Kuna see oli päeva viimane tõus, siis hakkasin usinalt peale keerama mis lõppes poolel mäel haige kangiga. Lõpuni vegeteerisin. Finišis vaatasin, et rajameister oli jälle padljääni teinud nii nagu ka 2016a. Raja veits pikemaks venitanud, aga seekord see väga ei morjendanud. Õnneks fataalset ära kukkumist ei tulnudki ja hotelli poole veeresin rõõmsalt juba järgmisele päevale mõeldes.

Pühapäev “D4 – Czantoria”. Dist: 52,2km ja tõusu 2031m.

Ööse hakkas kallama. Mäest tulid taas alla mudajõed ja saju lõppu näha polnud. Start lükati alguses edasi ja 3h hiljem tuli “race is canceled” teade.

Korraldaja tunnistas, et see oli esimene kord 12.a. jooksul kui tuli etapp ära jätta. Väga mõistlik otsus korraldajalt. Safety first!

Individuaalseks üldkohaks Mega distantsil jäi 108 ja vanuseklassis 29. Lõpuni jõudis samal distantsil 241 ratturit. Meeskondlikult lõpetasime 5. Võibolla tundub, aga sel aastal oli tase veidi kangem kui kaks aastat tagasi. Iseenesest on see ju positiivne.

Lõpetuseks. Ei, see ei ole kerge, aga pole ka midagi üle mõistuse. Seda enam, et on võimalus valida pikema ja lühema trassi vahel. Minu valik oli Mega e. lühem distants ja see oli täpselt paras.

Sellel tuuril armusin oma FS rattasse täielikult. Sellega saab ikka sigakiiresti sõita kui ainult kogemusi rohkem oleks. Tehnika toimis suurepäraselt ja ise ka suuri prohmakaid ei teinud! Ülekandeks oli ees 28 ja taga 42 mis oli minu jaoks idekas.

Hotell Zagron kus olime võõrustas meid teist korda ja õigustas taas igati seda valikut. Poed lähedal, race center lähedal, ratta pesu pärast sõitu, riiete pesu iga päev, mitmekesine söögivalik, SPA, massaaž jne. Üldse võib öelda, et see oli üks äraütlemata äge elamustuur koos super sõprade/klubikaaslastega. Ainus küsimus mis stardilisti vaadates tekkis on see, et miks seal jälle nii vähe eestlasi joonel oli? Mis on sinu vabandus? 😊

 

Maidla, Janek Maidla:

Kokku oli lepitud, et pakime asjad peale ja hakkame Poola poole liikuma kell kaks. Mõned minutid enne kahte aga helistati Tarmole ja öeldi, et BMC´d hakatakse kokku panema ja saab ikkagi fullyga tulla. Sellega venis väljasõidu aega, kuna kiiret polnud, võtsime asja rahulikult. Sõit Poola kulges nagu valutult.

Kolmapäeval sai teha väike treening. Kuna kellelgi otsest plaani ei olnud peale meie (treening kuni 1,5h+eeslitõus), siis võtsime suuna mälus oleva pildi järgi kuhugi rajasuunas. Enamuse läbitud maast oli asfalditõus. Üleval tipus keerasime veidike ka metsa, kus oli laskumine mööda suusarada, väikest singlit ja raisemiku. Õhtul käisime numbritel järel ja sättisime rattad võistluskorda.
Numbrid 1,52h, 24km, max 68,9km/h (avg 12,95), 711 tõusu

I etapp:
Start kell 10. Temperatuur tapab. Kuna meid saadeti viimasese koridori, otsusasime võtta veidi varem kohad sisse, et mitte päris rongi lõppu jääda. Minu plaan oli sõita võimalikult ühtlases tempos etapp läbi. Sel aastal on vorm tuuril osalemise jaoks veidi alla keskmise ja mingit tulemust ma sõitma ei lähe. Eesmärk saada korralik treening.

Start. Kuna esimesed kilomeetrid sõitis turva ees, siis ei keeratud ka kohe gaasi vaid sai rahulikult kerida. Teada oli, et esimene tõus on mõnusalt kuni tippu 9km pikk, mille lõpp on ca 400 m ulatuses vahvliga ja valusa nurga all. Seega oligi rahulik algus väga hea. Miinus muidugi see, et kohe peale tippu hakkas üks mõnus laskumine aga minu väga rahulik algus tähendas seda, et laskumistel olin sattunud sellisesse seltskonda, et kohati tundus kõndides ka kiiremini alla saavat. Õnneks läks tee veidi laiemaks ja sai hakata normaalselt laskuma.

Raja keskel midagi väga huvitavat ei mäletagi. Lahedaid singleid ja mõnusaid metsaaluseid ei olnud. Ainuke, mis sellest etapist kindlasti meelde jääb on ca 8 km enne lõppu olev tõus, mille algus on sein 15-18 kraadi, aga hetkeks viskab ka 24 kraadi ja sealt ülesse väntajaid väga ei kohta. Valusalt rõve heinamaa ja veel ka kõrvetav kuumus. Lohutus ainult see, et veel veidi ja
päev läbi.

Finiš oli viidud kõrgele “vahvlitõusu” lähedale ja see tähendas seda, et koju sai rahulikult mäest alla 9km sõitu. Päeva lõpuks sain aru, et ülekanne 34 ees on palju ja otsisin kohalikelt mehannidelt veidi väiksema hammakat. Leiti küll ainult 32 aga abiks ehk seegi.
Lõpuks ometi oli võimalik aimu saada rattast. Polnud sellega veel peale Kolmapäevaku midagi sõitnud ja seal ei tundunud mulle see mugav. Agonist ongi tehtud rohkem maratonile, kui XCO suunitlusega võistlustele. Minule väga hea üllatusena on sellega eriti mõnus ronida üles ja muidugi palju suurema elamuse saab alles laskudes. Ei ole veel jõudnud küll väga seadistada aga 110mm amordikäik on laskudes ikka oluliselt mugavam kui oli 100, harjumatult lai 750mm lenks tundus esialgu vedel aga mida sõit edasi, seda mõnusam tundus.
Numbrid 2,56h, 45,4km, max 61,05km/h (avg 15,4), 1563m tõusu.

II etapp:
Eile õhtul sai ette paigaldatud 32 hammakas, et oleks võimalik ronida paremini. Starti oodates oli jälle temp 30 ja pluss, tuult ei olnud. Mõnus, küpsetab nagu pannil. Algus jälle turvaauto ees ja õnneks väga peale ei keeratud. Raja esimesest poolest väga midagi meenutada ei ole ja midagi erilist ei juhtunud. Ainuke, mis ähvardas oli korralik müristamine, aga taevas oli selge ja mingit ohtu ei aimanud. Jõudes aga raja keskel oleva kõrgema tipu jalamile ja üles ronima hakates oligi see ähvardav mürin ning välk käes. Vihma hakkas sedasi
kallama, et mööda teed alla jooksis korralik kosk ja sinna sisse sattudes oli oht koos sellega uuesi mäest alla veereda. Temperatuur oli langenud 30 plussi juurest 7 pluss kraadi juurde. Ei olnud enam üldse mõnus ja igasugune sõiduisu kadus hetkega.

Üles jõudes 1000 m peale olid juba kerged külamvärinad ja peas käisid mõtted kuhugi kuuse alla endale väike pesa teha ja sooja saada. Tuli laskumine, põlvedel hakkas korralikult külm. Prillid kukkusid eest. Tõmbasin rajalt kõrvale ja sel hetkel kihutas mööda Marko Pohl, kellest olin tõusul eest sõitnud. Pain täiepasaga alla.

Prillid ees ja laskumist võttes nägi, et tuttav riietus püherdab maas. Pohl oli laskumisel veidi üle pingutanud ja ei suutnud enam maha pidurdada ja pani korraliku nippli. Rehv katki, käsi ja jalg verine. Jäin seisma ja uurisin olukorda, jätsin ballooni ja panin edasi, kuna abi polud vaja. Õnneks oli vahepeal vihm lõppenud ja päike tuli jälle välja. Temp tõusis jälle mõnusalt 25 plussi ja lõpuni oli jäänud ainult ca 15 km.

Olin täna väga rahul, et sai ette pandud 32 hammakas, aga rajal olles tundsin, et veel mugavam oleks 30 olnud. Finiš. Päike paistis. Kiiresti 2 kohupiima kooki, veidi sordikat ja jälle kodu poole minema.
Numbrid 3,52h, 58,8km, max 57,18km/h (avg 15,17), 1523 tõusu

III etapp:
Õnneks stardis ei olnud väga palav 30 ja pluss võrreldes eelmiste päevadega. Tänane plaan oli võtta lõpus olev “presidendi tõus” võimalikult kõvas tempos. Start nagu alati turva taga aga ainult selle vahega, et täna keerati ikka kohe korralikul peale ja see ei sobinud mulle sugugi. Tiksusin vaikselt omas mullis, kui järsku esimese tõusu lõpus näen tuttavat selga, Pohl oli vist algusega veidi liiga teinud. Võtsin järgi.

Tiksusime siis ühe tõusu koos ära, aga laskumisel pani eest minema. Järgmise tõusu alguseks olime jälle koos. Mingi rõve klibune ja veerevate kividega tõus. Sõita oli päris keeruline. Pohl jalastus ja tõmbas ennast kõrvale, pressisin tõusu lõpuni ja olin üles jõudes kooma vajumas. Kuradi raske oli ja jalga ka maha panna ei tahtnud. Ootasin siis juba palju reklaamitud uut ja huvitavat singlilõiku. Saabuski lõpuks. Lõik oli täpselt selline, et kiiremini oleks saanud joostes ja ilma rattata. Palgid olid ees sellised, et ei pääsenud ei üle ega alt. Venitades kuidagi ratta üle langenud kuuse oli ikka tükk tegemist, et ise ka tervelt üle pääseda.

Sellel järgnes kohe selline mudaauk kuhu oleks ratta võinud lenksuni ära uputada. Seda lõiku oli ca 2,5-3km. Üllatus missugune. Võttis hetkeks igasuguse isu ära. Mille pärast peab rattasõidus tassima ratast seljas üle kändude, palkide, mudaaukude ja sõita ei saa pedaalitäitki. Õnneks sai see jama läbi ja ees paistis üks väike veesilm, koos sillaga. Tuttav pilt. Nii, nüüd see siis hakkab, “presidendi tõus”, mida plaanisin sel korral võtta vähe kõvema tempoga, kui varasemad aastad (alati on olnud see viimane etapp ja jõudu ei ole). Amordid lukku, valisin sellise mõnusalt raske käigu ja hakkasin vajutama. Seljad tulid järjest vastu ja sai võetud poole tõusuga juba 6 skalpi, kui äkki ei tea kust, saabus meie klubi uus kandidaat (Tarmo lisab pildi), ilusas musta-roosas neiu ja vajutas eest minema sedasi, et ma ei jõudnud oma nimegi meenutada. Oli see alles minek.

Pool tõusu veel ja õnnestus veel 1 skalp ka endal võtta. Laskudes õnneks ükski võetud skalp järgi ei jõudnud aga kätte sain meie uue poolatarist kandidaadi, kes lasi mind mööda ühe mõnusa tropi juures mööda. Ja oligi jälle finiš. Kiiresi mõned kohupiima koogid, mingi uus kreemikook oli ka ilmunud lauale (kuiv ja kohutav), sisse ja kodu minema. Tea kas oli kasu eilsest massaažist aga jalg oli terve sõidu väga ok.
Numbrid 3,20h, 47,7km, max 59,95km/h (avg14,3), 1759 tõusu

IV etapp:
Kõikepaelt lükati sart edasi 2 tundi äiksetormi ja vihma pärast ja plaaniti teha veidi kärbitud rada. Veidi peale 11 aga otsustas korraldaja rajal käinud turvajate piltide ja ma ei tea mille põhjal, et etapp jäätakse osalejate turvalisust arvesse võttes ära.
Seda juhus 12 aasat jooksul esimest korda. Oleme saanud küll lühendatud trassi aga siiani ei ole veel ühtegi etappi ära jäätud. Veidi kurb aga mis teha.

 

TULEMUSED