Ace Xdream Tõstamaa

Meie klubis on hulk inimesi, kelle jaoks lihtsalt rattavõistlused enam pinget ei paku ja otsitakse veel teravamaid elamusi. Selliseid ekstreemseid võistlusi pakub Ace Xdream seiklusspordi sari. Järjekordne etapp leidis aset Pärnumaal Tõstamaa valla maastikel. Pika võistluse jooksul juhtus nii mõndagi, täpsemalt loe juba meeste kommentaaridest.

Raino:

6:20 äratus, 7:30 Janek rattaga auto peale võetud, kell 10 rattad autolt maas, 11 start ja 20:30 võistluse lõpp, keskööks kodus tagasi – ei saa just öelda, et üks tavaline laupäev.

Xdreami korraldajatel on tavaks olnud suvel üks võistlus natuke hirmuäratavam teha, tavaliselt öine etapp – pimeduse, külma, tulede jm kaasnevaga. Seekord, nagu juba tavaks kujunenud, oli otsustatud tagasi tõmmata ja pimedus välja jätta. Seega siis võistlust lubati küll pikka, aga nõuti, et kell 21 oleksid kõik metsast tagasi. Kuigi meile selline lihtsustamine just ei meeldinud, siis sai CCRM meeskond siiski kirja pandud – Janek, Bruno ja Raino olid õigeks ajaks Tõstamaal stardialas. Kõrvuti veel mitmete klubi liikmete (Alvar ja Ergo) ja ex-liikmetega.

Orienteerumisseikluse tavapäraseid reegleid oli veelgi lihtsamaks tehtud – anti teada, et ümbruskonna metsades, rabades ja järvedel on palju kontrollpunkte peidus, kuid nende otsimise vahendid ja järjekord mõelge ise välja. Meie kui paadunud ratturid siis püüdsimegi võimalikult palju sadulas olla.

Kohe päris algusest ei saanud kaardi tunnetust hästi kätte (juhtub ka meistritel 🙂 ) ja tundsimegi, et esikoha konkurentsist oleme napilt välja langemas. Saigi siis hoogu maha võetud ja lisaks korraldajate poolt pakutud lisaülesannetele ka ise juurde leiutatud. Harjutasime mitme-etapilist rehvivahetust Janeki ratta näitel –

·         algul niisama mudimine (ei läinud sellest rohkem täis),

·         väike pumpamine (ei jäänud sellest kauaks täis),

·         vahutamine (õhk sisenes koos vahuga ja väljus kohe august ilma vahuta, seega tulemus ei rahuldanud),

·         sisekummi installeerimine ja õhuballooni kasutamine (wau! see lõpuks toimis)

Kõikide nende operatsioonide käigus peitis kuri saatus ka ära erinevaid tööriistu ja pumba. Nende otsimisele kulus rohkem aega kui nii mõnegi korraldajate poolt peidetud piiksuga kontrollpunkti leidmiseks laanes.

Janeki mahajäänud kiivri asendamise ülesanne õnnestus lahendada õnneks napilt enne starti.

Pikem jooksuülesanne jääb kauaks meelde. Mina vaatasin kaarti, et metsa taga on suur kollane ala, selge – liivane, ühest sellisest liivakastist/karjäärist olime just välja saanud. 5.2 km jooksu liivas oli minu arvestuse järgi ca 1 tund. Paar topsi jooki, peotäis rosinaid ja panime Brunoga Janeki sabas liduma. Janek nagu päris proff hülgas peagi sissetallatud rajad ja edasi usaldasime oma sisetunnet (ok, natuke siiski kompassi ka). Sisetunne pettis ja lisas meile tubli kilomeetri seiklusi pokude vahel. Jõudsime lõpuks sellele kollakas-hallile alale, millel ühel teisel kaardil oli siiski nimi ka – Neitsiraba. Seega järgmised 3 km möödusid erinevaid laukasse vajumise vältimise tehnikaid leiutades. Sama tegid ka teised grupikesed, keda siin lageda peal nüüd näha oli.

Võeti neljakäpukile ja sellega lisati õõtsuva pinnasega kokkupuute pindala (toimis). Osa kaalukamaid oli sunnitud kasutama ka veeremise/rullimise tehnikat – riided küll porised, kuid vajumist suudeti vältida.

Minu kilodega toimis arvutimängust (Perestroika/Toppler) omandatud tehnika – tuli valmis vaadata 3-4-5 eeldatavalt vähemalt osaliselt kandvat astumiskohta ja kiirsammudega jõuda mõne järgmise tugipunktina toimiva mättani. Kui vahepealsed sammud aeglaseks jäid, oli kohe üle põlve vajumine kindel. Seega siis lirts-lirts-lirts-mats tehnika. Toimis ja uppumisohtu ei sattunud. Brunol oligi vist kõige raskem, aga rabast saime ikka kõik koos välja.

Rasketeks osutusid veel alad, kus leidus murakaid ja kukeseeni, sest Janekil oli nendega mingi ülitugev tõmbejõud, mida minu sama tugevad seenetõukejõud kuidagi ei tasakaalustanud. Seega oli vaja teha mitmeid peatusi.

Kripeldama jäi ühe punkti viga kanuutamisel. Kiirustasime, ei kontrollinud täpselt punktide numbreid ja peale arusaamist liiga kergelt loobusime ühe punktist. Lohutasime ennast, et küllap mõni kaasvõistleja võttis selle siis kaasa. Liiga kergelt ja ma ise selle loobumise ettepaneku veel tegin ka.

Peale 9.5-tunnist rassimist oli päris tore tsivilisatsioonis jälle tagasi olla. Finišikaar ja kohe kaare all peale lõpetamist väga motiveeriv tervitus (isik toimetusele teada)- hihi, jälle saite meie käest pähe, hihi. See polnud esimene kord, aga küllap me ikka ka paremaks saame.

Tervitus kokale, ülimaitsev supp oli. Läbi raskuste tähtede poole, oleme nüüd jälle targemad ja kogenumad, järgmiseks võistluseks sai juba mitu head ideed valmis pandud.

Kokkuvõte

Aega rajal 9:25:16

Jooksu ca 13 km, ratast 77 km ja kanuud 7 km.

Lisaülesanded, kummivahetus jm lisategevus ca 1 tund.

Koht 27/116.

 

Bruno:

No nii, suutsin jälle kvalifitseeruda CCRMi extreemosakonna esindusmeeskonda. Kas oli põhjus teise meeste äraütlemises või olen ise nii kõva mees, mine võta kinni!?! Pigem ikka see II variant 🙂 !

Mina olin see „ih-ih-ii ja ah-ah-aa mees“, kes kaarti ei osanud lugeda ja lihtsalt kulgesin kaasa!

Ok, see selleks. Mis meelde jäi?

-Kõigepealt arvasin, et mingi 5-tunnine üritus. Aga kui sain teada, et finish suletakse kell 21:00, siis sain aru, et tuleb raske päev (meie aeg oli lõpuks ca 9,5h!).

Janek-Raino koostöö. See oli super! Üks vend pani suuna, teine kauguse ja otse läbi võpsiku! Toimis.

-Teine ämber oli minu poolt „paljad sääred“! Kuigi Raino hoiatas, et võiks midagi peale panna, siis ikkagi arvasin, et pole hullu, ma ju kõva mees 🙂 ! Õnneks oli nii palju mõistust, et määrisin jalad kokku BORN ProtectExtra kreemiga, mis mind vist natuke päästis. Meie ex-klubiliikme Marek Tõnismäe alias Raudmehe, võiskond katkestas veriste jalgade pärast, vist! Võistlusele järgnenud ööl, oli mul tunne nagu oleks jalad mesilasepesas.

-raba-soo lõik joostes-roomates. See oli tase! Meil oli vaja võtta 3 punkti mäda-soo raba peal! Jõudes metsast välja raba äärde, vaatasime kaugusse, et mida värki, mida need inimesed seal roomavad!? Seal oli laugas-lauka otsa, johhaidii… Kuna mu kaal oli teamiliikmetega võrreldes ca +20kg, siis pidin veits rohkem roomama! Miks roomama? Sellepärast, et muidu vajusin nabani laukasse! Roomamise takistavaks teguriks oli terav kuivanud sammal, mis roomamise ajal, põlvedele meelde tuletas, et vahepeal oleks ikka hea püsti ka tõusta 🙂 ! Samas, mingil pervessel moel oli see ikkagi tore. Jääb meelde väga pikaks ajaks!

-rattasõit mööda asfalti 35…38km/h. Kuna oleme ja peame ennast „rattameesteks“, siis kruusal ja asfaldil meile vastaseid väga polnud, vähemalt mina ei näinud. Kui enne raba suutsin ka ise ees tõmbamas käia, siis peale raba oli nagu „kumm tühi“ tunne! Esialgses plaanis olnud, et jätame ühe kaugema punkti ära, võeti uuesti plaani, kui olime raba ja kanuu rahuldava ajaga läbinud. Janek ja Raino tõmbasid mööda asfalti, just eelpool mainitud kiirusega. Mina inisesin taga, rääkimata vedamisest. Lõpuks ca 4km enne jooksuala, pidin meestel paluma hoogu vähendada. Kudagi ei veerenud see fätt seal asfaldil 🙂 ! Natuke hiljem selgus, et tagarehv oli tühjenenud kriitilise piirini. Kuidagi saime ikka ilma pumpamata-parandamata jooksualasse.

Sealt edasi läks, vähemalt minul, asi juba puhtalt tahtejõu ja silmamunade peal.

Finish.

Kas ma teeks seda uuesti? Kindlasti!

 

Janek Leer:

Korraldajad reklaamisid uut formaati ja tekkis kange kiusatus see ära proovida. Õnneks leidsime klubist kolmanda liikme Bruno (Fatiga), kes oli nõus selliseks katsumuseks.

Reede õhtu sai veel südaööni keha laetud erinevate roogadega, tänud Harku MTB-le 🙂 Laupäeva hommikul kotid Raino autosse ja väga ei mõelnud, kas sai ikka kõik kaasa.  Tõstamaal ootas esimene üllatus ja oli tore näha, et meile oli tuldud kaasa elama.

Riided selga, ratastele kaardialused peale ja suund Stardi poole, kuid siis selgus, et minu kiiver oli jäänud kapi otsa  mind ootama. Õnneks olid korraldajad nii ettenägelikud ja igaksjuhuks mõned kiivrimoodi peakatted varuga kaasa võtnud. Kolmest valisin selle, mis vähegi pähe mahtus. Suured tänud abi eest!

Rattad läksid rattaalasse ja ise suundusime stardikoridori kus võtsime ringpositsiooni et ühiselt rada planeerida. Planeerimiseks palju aega ei antud ja tegime kiirelt otsuse, et lähme kõigepealt rattaga punkte läbima. Esimeses punktis tundsime oma sõbrad BMW teami ära (xDrive) ja toimus sõbralik tervitus. Edasi liikusime koos, aegajalt meie eksisime ja siis läks jälle neil miskit untsu. Kuna ratas oli domineeriv, siis oli meil võimalus eksimused punktide leidmisel ja kohati vale järjestuse tegemisel aeg tasa teha rattarajal. Andsime korralikult pedaalidele valu ja karusell töötas igal rajalõigul.

Mõned põnevamad punktid:

92 – panime teeotsast mööda

85 – oli kavalalt peidetud puu taha

100 – punkt varemetes mida polnud võimalik teelt märgata ja jõudsime BMW-dele järele. Hiljem kuulsime et seal purunes ka fixil rehv.

307 – läks minul tagarehv tühjaks, vaht ei aidanud ja tuli sisekumm paigaldada.

203 – liivakarjääris olid punktid lihtsad aga rada väsitav ja hirmus palav hakkas

202 – soolakurgid olid eriti maitsvad ja SIS spordijooki jagus samuti nii minnes kui tulles.

65 – rabast ei leidnud kohe metsatukka ja BMW-d panid meist mööda.

67-71 raba läbimine erinevate liikumisvõtetega, meenutas nagu batuudil kõndimist, kuid kate purunes siis kui jäid pikemalt ühele jalale toetama või ei astunud täis tallale.

66 – raba servast küpsed murakad

306 – püüame kinni Värska naised

201 – valime parima kanuu ja jagasime vennalikult istekohad Raino, ziiL, Brunn (kapten)

45 – ei kontrollinud punkti numbrit ja ise arvasime, et võtsime punkti 46 (mis jäigi meil võtmata)

43 – ukerdasime läbi kanali aga kanuust välja ei tulnud

94 – arutelu kas jõuame  ajaliselt punkti 107 ära tuua.

107 – asfaldil ketid laulavad ja fäti rehv tühjeneb

57 – hüpates napilt üle 2m kraavi

51 – kukeseeni nagu muda, aga aega oli vähe ja sinna need jäid

60 – laukas ujumas

301 – jalka õnnestus ilma suuremate apskateta

205 – kohalik rockarden koos veetakistusega

Finish – soe supp ja rõõmsad sõbrad tulid kallistama

Aega läks rohkem kui olime arvestanud, aga tänud korraldajale, et oli sellised huvitavad kohad leidnud ja meile selline formaat meeldis. Rajal pole vähimatki aimu, mis kohal võistled ja millised rajavlikud kellelgi on tehtud.

 

TULEMUSED B rada:

1.Sportland Salomon

27. CC Rota Mobilis

PILDID

Comments are closed.