2. Põleva Kivi Rattamaraton
Hawaii Express Estonian Cup viies etapp 2. Põleva Kivi Rattamaraton toimus Ida-Virumaal. Rada koosnes metsateedest, läbis karjääri ja oli ka ohtralt singleid. Stardis olid Eesti meistrid XCO’s ja maratonis ning Euroopa meister maratonis. Kuidas kujunes võistlus roosadele, loe edasi altpoolt.
Mihkel:
Paar nädalat möödus puhtalt XCO lainel ja seega oli suur küsimus kuidas maratonil vastu pidama hakkan. Sain startida esimesest stardikoridorist, aga paraku olin seal ainuke oma klubi esindaja, sest Andre ei hooli enam MTB sõitudest ja valmistus järgmise päeva Säästumarket Cup maanteesõiduks.
Start õnnestus hästi ning päris pikalt olin näiteks Tarvisest ees ning suuremale teele keerates kellelgi kiiret ei olnud. Kui rada metsa keeras, siis läks rada natukene loodist välja ning sõita oli vaja liivastel teedel. Martin Loo hakkas ees peale keerama ning üritus võttis rõveda kannatamise mõõtmed.
Kuskil 15km paiku keerasime karjääri, pundis figureerisid Saarnits, Erikson, Poopuu, Sepp, Vaab, Nestor, Krusemann, Kannel ja mõni oli veel vist. See raja osa oli päris huvitav kui pehme kuiv tolmav turvas välja jätta. Teravad kivid võtsid esimesed ohvrid: Puu, Rebane ja Sepp keerasid boksi.
Enne teist singlit läksin pundi ette ja tegin hariliku „Poisid vaadake nüüd kuidas siin sõitma peab“ manöövri. Paraku oli seekord vähe lahjem singel ja lihtsalt aitasin pundi ees tuult murda. Õige pea lasin Nestori ette ja natukene hiljem hakkas Erikson eest ära libisema.
Järgmine tore lõik oli kunagiselt Pannjärve maratonilt tuttav „Motivatsiooni sirge“, tegemist oli liivase sirge teega, mis oli mitu km pikk. Möödusime zombistunud Robi Niidust ning hakkasin ise ka pundi lõpus kummipaela venitama.
Enne Hansgrohet saime eest kätte Maasikmetsa ning tagant ühinesid Margo Tamm ja veel mõned. Keegi AT Spordist hakkas julmalt sikutama ning jäin maha pundist. Järgnev pornograafiline lõik, kus oli vaja mitmeid kilomeetreid suurima fraktsiooniga paekivikillustikul sõita oli täielik agoonia. Tekkis tõsine tahtmine ratas võssa ära visata.
Mott oli täiesti maas, minu tempo oli selline, et tagant tuli Savisikk ja sõitis minult laiema singli peal eest ära. Veidi hiljem ühines minuga Mart Ojavee, tundub, et meil on hea klapp ja tegime jälle koostööd teist maratoni järjest. Tema tõmbas sirgete peal, minu osaks jäi metsas ees sõita. Tagant paistis Adusoo, aga õnneks tema meid kätte ei saanud.
Päris viimastel kilomeetritel möödusid meist Stalberg ja Sepp, kuna jätkuvalt oli kerge kang jalas, siis nendega kaasa minna ei suutnud. Hammustasime Vendelini ära ja siis Ojavee ütles mulle, et mine. Peale finišit oli päris koomas olek. Maidla tegi hea sõidu ja tuli kohe peale mind.
Sellise sõidu pealt 31. koht on ikka väga hea ja annab lootust, et järgmistel maratonidel on äkki võimalik veel kiiremini sõita.
Janek Maidla:
Ca 10 minutit enne starti sai siis oma koridoris koht sisse võetud. Omadest olid juba seal koha Tarmo, Kaido, Taikki, Lasse. Mihkel oli oma koha leidnud sel korral üksi esimeses grupis ja Brunn fätiga kolmandas.
Start ja minek, mingi 100 meetrit stardist ja oli vaja kohe tekitada väike ummik. Rada tõmbas kitsaks ja 50m metsalõik. Võsast oli kuulda hullu raginat ja võsa langemist. Silmanurgast jõudsin vaadata, Brunn fätiga olid teinud korraliku stardi. Võsavahelt välja ja algas põllumaa. Üritasin pressida veidi ette, et enne kruusalõiku saaks tagasi pundi sabapeale. Õnneks jõudsingi Taikki sappa.
Suurema pundiga oli tekkinud meil juba väike vahe. Õnneks tuli tagant Sigvard. Taikki võttis ennast ilusti tuulde, hoidsin ennast Taikki rattast hammastega kinni, pulss punases ja silmad pahupidi. Õnneks pidi seda kruusa taluma ainult mingi 3 km ja saigi metsavahele keeratud.
Rada läks veidi viltu ära. Istusin grupi lõpus ja tõmbasin hinge sellest kruusast. Mingi hetk hiljem jõudsid tagant järgi Tarmo, Ziil ja Kaido. Veidi ennem turbavälja läksin siis grupi vedama. Teadsin, et koha hakkab pikk ja korralik turba-killistiku singel oma põksudega. Kahjuks lugesin rajamärgistust veidi valesti ja keerasin koos Pesoriga (keegi oli veel) rajalt maha võpsikusse. Pidurid plokki, ots ümber ja uuesti rajale. Nüüd oli aga kogu see seltskond ees ja omad olid läinud.
Peale esimese poole turbaväljasid, betoonist (või oli isegi asfalt, krt. seda mäletab) platoole jõudes nägin uuesti ees Taikkit, Kaidot ja Ziili. Keerasin peale ja kõvasti. Karjääri killustiku peal jõudsin Ziilile järgi, kellel oli mingi jama
rehviga. Kuna pumba küsimise peale, mul talle seda anda ei olnud, põrutasin edasi, silmapiiril olevatele Kaidole ja Taikkile järele.
Vahetult enne väga-väga pikka liivast lõikku jõudsingi neile järele. Põhimõtteliselt kogu selle lõigu üritasin veidi taastuda, mida aga tempo ei soosinud. Parooda lõigul jõudsime järgi Lasse ja Tarmo grupile. Minule selle grupi valitud tempo ei sobinud ja tõmbasin ennast teisse ritta ja keerasin veidi juurde. See lõik mulle väga sobis. Ja nagu hiljem selgus, siis ega väga keegi järele ei tulnud. Saime eest ära Sepp, Sigvard, Pajur ja veel mõned. Õnneks oli meil grupp suhteliselt ühtlane ja keegi väga ei paugutanud.
Ühel laskumisel kloostri juures sai Sepp eest minema. Püüdma teda ei hakanud, tõenäoliselt viga. Äkki oli
see 5-6 km enne lõppu, kui keeras uuesti kruusalt metsa, otsustasin uuesti veidi tempot tõsta. Sel korral tulid kaasa ainult Rivo ja Sigvard. Kahjuks ei saanud Pioneeri singlil oma sõitu teha, kuna seal oli üks väga võlga sõitnud Pro riietes liige.
Tampooni singli alguses tahtis Rivo vägesid juhtima minna ja ma lahkelt lubasin. Arvates, et ta paneb nagunii eest täpiks minema ja pole mõtet teda takistada, seda aga ei juhtunud. Viimasest sillast üleminnes tõmbasin Rivo kõrvale ja tundus, et vajutame mõlemad suht põhjagaasiga. Mingi 500 m enne lõppu ütles, et tema finisit ei tee ja lubas minul esimesena joonest üle veereda.
Peaks ütlema, et üks parimaid radasid ja korraldusi. Igasugu singlinimed ja infotahvid rajaääres, lahe. Kindlasti ka järgmistel kordadel kohal.
Tarmo:
Laupäeva hommikul kell 8.30 oli auto koos Kaido ja Talukaga ukse ees, ilm Tallinnas küll midagi ilusat ei lubanud ja Jõelähtme kandis hakkas isegi midagi vihma taolist sadama, aga stardipaika jõudes oli ilm juba palju parem.
Kuna mu plastikust hooaja number oli koos autoga Pärnus, siis olin sunnitud üles otsima esimese etapi paberist numbri, nii oligi kohale jõudes esimeseks asjaks kontrollida kas sellel veel kiip töötab, õnneks töötas.
Seekord oli teises stardikoridoris korralik Rota klubi kokkutulek: Lasse, Taikki, Janek, Kaido ja mina. Lassele tegime selgeks, et kuna Kull ei saanud sõitma tulla, siis on tema kohustus 30-ne sisse sõita ja punktid ära tuua.
Stardist läks rada kohe kitsaks, ainult üks kitsas riba mille peal ratas veeres, siin tuli Brunni fatti eelis välja, pani sellise hooga mööda heinamaad, et ma korraks unustasin väntamise, vahtisin ainult järele mokk töllakil. Õnnes ei kestnud see kaua ja panin gaasi juurde
Asfaldile jõudes oli ikkagi päris suur punt eest ära, seal lõpus paistsid ka Janek Maidla ja Taikki, seega järgi vedama ei haknud, sättisin ennast teiste seljataha. Metsavahelistel üles-alla teedel sai vaheldumisi Kaido ja Janek Leeriga sikutatud ja selle tulemusena saime ka ees liikunud Janeki-Taikki pundi kätte, nii panime koos edasi, ees paistis Lasse selg.
Umbes 14-15 km-l pani Janek pundi ees korraks võssa, mille tulemusena sattusime Kaido pundi ette ja Kaido sikutas mu Lassele järele ning jäi siis ise vaatama-ootama kus meie esimese tiimi 4. mees on.
Umbes 23. km oleval turbaväljal jõudsime järele järgmisele pundile, kus tuttavatest nimedest oli Pajur ja Pesor. Järgnevad pikad sirged olid ikka paras piin ja sinna lõppu veel korralik ca 3 km killustiku lõik mis tahtis hambad välja taguda. Pärast seda ilmus tagantpoolt Janek Maidla ja vajutas nii muljetavaldavalt läbi pundi ette vedama, et mul ei tekkinud isegi mõtet talle järgneda, ta oli oma turbodiisli ikka seekord väga hästi tööle saanud.
40. km-l hakkasid minu jalad üles ütlema. Mõlemad reied hakkasid krampi kiskuma, Mg sisse ja lootus, et läheb paremaks. Ei läinud, hullemaks läks, 48.km-l olin sunnitud oma pundi minema laskma, krambid läksid hullemaks, ei aidanud ka teine Mg. Võtsin tempo aeglasemaks ja sõitsin piiri peal.
Ühel järsemal singlitõusul olin sunnitud lausa maha tulema ja ratas käekõrval kuidagi üles komberdama, tõusu üleval alla vaadates nägin Taikkit tulemas ja otsustasin, kui ta mööda läheb, siis lasen jala sirgu. Ennem Pioneeri singlit, läks mööda naiste võitja Liisa koos kahe kaaslasega, vaatasin seljataha, et kus Taikki on, ei paistnud.
Pioneeri singlil ja selle järgnevatel tõusupõksudel võtsin kaks skalpi tagasi, Tampooni singlil olin võimeline isegi juurde vajutama, seega väga hirmsat ära kukkumist ei olnud. Kahju, et ei sanud head enesetunnet tänu krampidele realiseerida, eks järgmine kord. Rada oli hea, Jõulumäele tekkis minu jaoks konkurent, suppi ei söönud, aga saiake ja morss oli hea. Järgmine aasta tahaks kindlasti uuesti tulla.
1.Martin Loo
…
31. Mihkel Laine
…
33. Janek Maidla
…
40. Lasse Nõlvik
…
55. Tarmo Ennok
…
59. Kaido Kriisa
…
61. Taikki Tillemann
…
127. Janek Leer
…
132. Bruno Tamm
…
194. Raul Talumaa
…
234. Anti Kauk
1.Veloplus Torq Pro Team
…
6. CC Rota Mobilis 1
…
38. CC Rota Mobilis 2