19. ja 20. august ehk puder ja kapsad

Kuna Eesti rattakalender on tihedalt võistlusi täis erinevatele maitsetele, siis jagus ka meie klubi liikmeid mitme ürituse vahel. Mis, kes ja kus, loe juba lähemalt altpoolt.

Kaido:

Võistlus toimus Kuimetsa motokrossirajal, ringi pikkus 1,2km. Ma pole seda formaati varem võistelnud, aga süsteem on sama, mis murdmaa sprindivõistlustel. Sussa oli ka sel hooajal esimest korda kohale tulnud, sest tundis „raha lõhna“ 🙂 Rada oli huvitav – oli tõusupõkse, viraaziga kurve, BMX elemente ja hüppeid. Rada oli lai ja möödumisvõimalused head.

Meie vanuseklass M40, oli kõige osavõturohkem (8 meest). Oli eelsõit eraldistardist, kus sai otsida paremat sõidutrajektoori, sest soojendusel ei proovinud ma võistluskiirusel kurve võtta.

Eelsõidu võitis Sussa ja mina olin teine – selle tulemuse positiivne pool oli see, et poolfinaalis me kohe kokku ei läinud. Sussa võitis oma poolfinaali ja mina enda oma – päris lõpuni punnitama ei pidanud, sest koht kahe parema hulgas oli selge ja sellest piisas.

Finaalis oli asi juba tõsisem ja kõik mehed härga täis – minu eesmärk oli ikkagi ainult võit, sest seda oli hädasti vaja KoMo sarja kokkuvõtte jaoks. Kõva konkurent Kaido Pesor ei lase rahulikult hingata 🙂

Stardist sain hästi minema ja esimese mäe otsas olin ees, hoidsin korralikult peal ja vahe hakkas kasvama. Poole ringi peal oli juba vahe nii turvaline, et ei pidanud enam täiega pingutama ja kontrollisin sõitu, et jälitajad liiga lähedale ei jõuaks – SUPERFinaal ootas ju veel ees.

Superfinaal – 3 paremat M40 ja 3 paremat M klassist. Kusjuures esikolmik sai lisaks aule ja kuulsusele ka ümbrikud krabisevaga!

Meie klubi stazöör, Raiko Kaldoja, on motokrossi taustaga mees ja mingit „kerget jalutuskäiku pargis“ polnud oodata. Stardist saigi kõige kiiremini minema Raiko, aga mina sain kohe tuulde ja olin tal tihedalt tagarattas.

Kui 1/3 ringist oli sõidetud, siis proovisin paar korda mööduda, aga Raiko kattis hästi trajektoori ja pidin taanduma. Pärast BMX elemente läksin suure hooga hüppesse ja maandusin endalegi ehmatuseks natuke kaugemal, kui oleks pidanud. Õnneks jäin püsti ja sõit jätkus. Tegin kiirelt uue plaani, kus möödumist üritan ja seekord see ka õnnestus. Lõpuni jäi veel ca 300m. Vajutasin kõik jalasolevad watid maasse ja sain Raikoga vahe sisse ja päris lõpus oleval hüppel enam riskima ei pidanud. Ajaliselt kõige kiirem ring(2.22) ja päeva kiireim ringiaeg. Võitjana on alati hea finishit ületada 🙂

Mulle see formaat päris meeldis ja kui järgmine aasta starti lubatakse, siis proovin jälle joonel olla.

 

Alvaro:

Pühapäeva hommikul sai kiigatud Proklubi kalendrisse ja sealt vaatas vastu KoMo Rattasarja 2017 neljas etapp. Polnud näinud, polnud käinud, seega hea põhjus Rene Kübara peale ennast sokutada ja see viga parandada. Sprint on selline eriline ala, kus eestlaste tavapärane mõõdupuu ei päde. See, et keegi on sinust kalendriga maratonidesarjades eespool, ei loe suurt midagi.  Mees mehe vastu vallandub selline ürgmehe instinkt kohe stardist konkurentidele pähe kallata ja see on lahe!

Kuimetsa krossirada on päris ideaalne sprindirada selles mõttes, et kaks kolmandikku 1,2km pikkusest trassist on võimalik oskuste ja manöövritega nii ära katta, et keegi sinust mööda ei saa. Lõpp jääb siis toore jõu peale.

Kohalikud KoMo’d olid Rota vastu põhjaliku eeltöö teinud. Teati rääkida, et vanameister Kaido Kriisa on eriti terav just sprindis. Noh, õigus neil oli. Mina lammutasin küll ajasõidus parima aja, aga mis kasu sellest oli – lõpuks sõitis Kaido igas järgnevas sõidus välja aina kiirema aja, kui eelmises ja pani asja kindlalt kotti! Peaga peab sõitma! MSeeniorite poodiumil sekundeerisid talle Kaido Pesor ja mina kolmandal kohal.

Päeva lõpetas suur superfinaal, kuhu võeti kokku kolm parimat kahest meeste põhiklassi sõidust. Sealt siis lisandus meile vana hea tuttav Kolmapäevakutelt – Raiko Kaldoja, kes oli üllataval kombel jäänud omas vanuseklassis teiseks olles viimasel hüpete kaskaadil pannud piirdeaedadesse. Mees tuli superfinaali kättemaksujanulisena ja juhtis Kaido ees pea kogu sõidu vaid selleks, et viimasel raskel tõusupõksul jalg “sirgu lasta” ja teine koht kindlustada. Tegelikkuses oli tige võitlus kõigi kohtade nimel ja endal õnnestus päeva neljandas sõidus välja pigistada 6 sek parem aeg ning kolmanda koha heitluses Kaido Pesor “ära kägistada”. Sprint on ikka teine tubakas, kui maraton!

Oh seda üllatust, kui selgus, et sellega olin ennast sõitnud “rahadele”! Kui noorusaja hullustükid Stokmanni kriteeriumitel välja arvata, kus sai korduvalt “rahadele” sõidetud, oli see 20 aastase karjääri esimene MTB võistlus, kus selline asi teoks sai. Täname omalt poolt RMW’d ja Ain Täpsi’t, tänu kellele see võimalikuks sai!

Lasterajal toimuvat oli ka huvitav jälgida, kus 7 aastased ei kogunud piisavalt hoogu, et esimesest 30 kraadisest tõusupõksust üle veereda ning kolinal sealt alla tagasi “veeresid” veriste põlvedega. Tegelikult polnud asi üldse nii hull ning peale esimesi õnnestumisi julgesid kõik seda proovida. Igaks juhuks installeeriti tõusule inimjõul töötav katapult õnnetuste vältimiseks. Võistlusel kõik sujus.

Tulemused

Pildid

 

Raul:

Hakkaks siis sellest peale, et sai üle 10- aasta väisatud Poolamaa Sudety mtb tuuri  – tekkis selle põhjal mõtteke, et olen nüüd mägede mees valmis ja kogunenud meeletu füüsilise ja vaimse kogemuse pealt lammutaks nüüd kodumaa põkse. Panin ennast julgesti kirja oma teisele maanteevõistlusele (esimene loomulikult TRR) sel aastal Võru Rattarallile ja pühapäeval Rõuge rattamaratonile, sellele noh ikka XXL variandile. Soojenduseks võtsin reedel vaba päeva ja põrutasin pojaga Helsingisse, kurjad põdrad on augustis oma lapsed juba kooli ajanud ja Linnanmäe lõbustuspargis mõnusalt ruumi toimetada. Loomulikult, et lihas valmis nädalavahetuseks oleks, tuleb Sadama ja Linnanmäe vahemaa edasi-tagasi jalgsi käia, aga noh see selleks.

Aga laupäeval siis VÕRR stardis viimases stardigrupis ja 12.00 pauk ja minema. Täitsa OK, mis see grupi sees tuules sõit ikka konti murrab, esimese poole ringi peal tõusud Rõugeni ka tip ja top. Aga siis pöörang Haanja peale ja seal kaks kohta, mis jube huvitavalt loodist väljas ja mis teravat nitrot vajasid, aga tundus, et peale minu auto tiksub ka kuskil veel tasane diisel. Jätame nüüd selle laupäevase spordiürituse ja rohkem sellest ei pajata, ütleme hoopis näiteks, et väga palav ilm oli, Eestimaal tihti seda pole.

Pühapäevaks siis uus katse. Hommiku rõõmuks ja toreda päeva alguseks siis eelmiste päevade valusad lihased ja läbi öö kestnud vihmasadu. Hakkasin moraali kaotama, pole eriti teise päeva mees- hoiatasin peret, et täna läheb metsas aega, päris pimedani ei tohiks minna, aga a’la enne Austat ja Jõeäärt vist finitoni siiski ei jõua. Ja 10.45 jälle tuttav pauk ja vänt pöörlema, seekord tasa ja targu ja teised vasakult ja paremalt mööda. Aga ainult 1 kilts sedapsi, siis panin suumulgu kinni ja hakkasin läbi nina hingama ja kerge oli. Rada oli Rõuge tuurist tuttav ja teadsin arvestada, kus tagasi hoida, juurde nagunii panna ei tohi- muidu läheb p…sse. Ja nii kulgesingi, esimene XXL sõidu lisapaun sai tehtud ja ikka kerge. Noh loksusin edasi, tõesti mõnus, trass kergelt-vahel raskelt mõnus porine ja libe, tore kohe lasta, kui sul vana hea pori ja downhill rehv Thunder Burt all sahiseb. Ja nii edasi ja edasi, mõnuga ja rahulikult- kuidagi ma aru ei mõista, kuidas need eilsed asfalditõusupunnid nii ületamatud olid ja kuidas see keps täna nii sujuvalt ringiratast väänab. Ja ollalla, nii lõpuni välja- aasta kergem võistlussõitmine aasta ühe parima raja peal- emotsioon oli hüva- seekord peale ei võta.

 

Ahto ja GranFondo 2017:

Seda juttu siin ei oleks kui kõik oleks olnud nii nagu paberil kirjas… samas mis elu see oleks kui kõik käiks paberite järgi 😀

Suuremad MNT sõidud ei ole kunagi olnud minu tassike teed. Kui Ironman 70.3 võistlusega tuli kaasa võimalus osaleda selle aastasel GF-il, siis käis sees tuksatus, et prooviks ära? Seda enam, et tegu EI OLE võistlusega vaid ühise pikema veeremisega…

Pühap hommikul kerge pudru+kohv ja kell 8:00 Vabakalt minek. Ilm soojenes ja vaatepilt oli võimas. Vilkurite saatel loksuti Lagedi suunas. Motohundid sulgesid teid ja inimesed lehvitasid. Isegi autojuhid ei läinud närvi, et peavad mingite ratturite pärast seisma jääma. Tekkis täitsa tuuri tunne 🙂 Silmanurgast nägin isegi ühte meest Fatiga. Mõtlesin, et kamoon see ei ole võimalik? Oli ja ta tuli lõpuni kõik need 231km. Teglt nägin teda ainult alguses ja hiljem finišhi pildipakist. Võimalik, et see oli viirastus 😀

Lagedil peksti meid kolme gruppi keskmiseks km/h 35, 30 ja 25. Igaks juhuks timmisin end keskmisesse seltskonda mis oli kõige suurem u.200 kultuurihuvilist. Esimesed sündmused hakkasid juhtuma suht varakult. Käis pidev sõelumine ja koha otsimine. Võibolla oli see küljekast või soovist olla võimalikult ees. Kui mineku hetkel olin suht peas, siis 20min prst suht sabas. Mõtlesin, et see ei ole ju võistlus, et krdi sebimine see käib. Lootsin, et varsti rahunetakse maha… Tulemuseks oli see, et enne Tamsalu oli kolm maokat. Pole midagi imestada kui mõni tüüp sõidab pundis käed lahti. Üks teine sell toppis kõrvaklappe kõrva. Kolmas jõi nagu ikka juuakse ise samal ajal kaldudes vastasuunda mille peale ehmatas ära ja keeras järsku paremale punti tagasi ja sealt edasi teadagi mis. Lootsin, et pärast Tamsalu söögipausi rahunetakse kuna osa kaadrist e. Medio Fondo punt lõpetab ja edasi liigutakse veidi kompaktsemalt. Muuseas supp maitses imetabaselt. Enekas oli tip-top. Ojaliivi ja Summeriga paar sõna ja kühveldasime edasi.

Kui sõidetud oli 140km oli tablool neli kukkumist. Pidev jojo effekt + krt teab kuidas sõelumine andis mõista, et see pidu saab varsti korralikud pagunid. Kui sõdetud oli üle kuue tunni käis järgmine litakas mis lõppes ühele härrale kiirabiga. Ei olnud kena vaatepilt. See oli vist kõigile viimane piisk. Capitanod lõugasid, et sellist asja pole enne GF-il nähtud ja, et miks valitseb selline pardak? Kõik said lõpuks aru, et nüüd peaks vist sõitma tõmblemata paarides. Õnneks seda joont hoiti enamvähem lõpuni.

Lõpetuseks. Orgunn ja üritus kui selline väga võimas. Sõidukultuur peaks vist veel paranema?

Garmin näitas max kiiruseks 59,3, rajal oldud ajaks 8:47:23 ja avg HR 124.

  1. Alvar Suisalu ütleb:

    Ahto – kes siis ikkagi finiši kinni pani? Kõige kõvem medium-mees ju pidi selguma?

    • Ahto Kruusmann ütleb:

      Kui see nii oluline on, siis meie pundi panni kinni Eero Kiskonen.
      Esimese pundi vajutas ära Riho Rokk ja teine oli Evert Einroos.